Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Pühavaimu kirik 3. osa

23.01.2002 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

(Algus EK nr 1.)
Esimesel tsüklil kujutatakse Kristust Pilatuse ees, Kristuse piitsutamist, Kristust risti kandmas ja Kristust ristil. Ülejäänud neli pilti kujutavad Eliisabeti, neist esimesel näeme krahvinnat põlvitamas krutsifiksi ees, teisel Kristuse jalgu pesemas, kolmandal kui selle aja üht uhkemat naist võtmas vastu oma jahiretkel viibinud mehe – ajastu ühe elegantsema mehe, moenarri ja keigari markkrahv Ludvigi armukadedat kriitikat. Kunstnik on toonud meieni intrigeeriva stseeni, lausa iroonilise mõnuga jutustab ta meile pildikeeles ümber loo keskaegse naisõigusluse värvikamatelt lehekülgedelt. Eks vaadake ise, härra krahv – Kristus on see, kes krutsifiksina lamab abielusängis.
Pühakud argipäevas

Meister oli astunud üle keskaega renessansist lahutava läve. Pühakud ei suhtle mitte ainult kõrgeima tõe, vaid üha enam meie endiga. Enam ei vaata Jumal kunsti kaudu meid, vaid vastupidi – kunst annab meile võimaluse silmitseda Jumalat. See, mis kunagi ammu leidis aset, kordub igapäevaste argisündmuste kaudu ikka ja jälle uuesti.
Notke tegelaskujud on lihast ja luust, pärinevad aja ja ruumi poolt määratud konkreetsest ringist, nad on osa meie oma maailmast, mis uue ajastu meditatsiooni devotio moderna (kaasaegse pühendumise – toim.) näol lubavad tänu oma naturalismile olla võrdkujuks kõrgemale, inimvaimu eest peidetud tõele. Tõde avaneb usklikule peegelduse kaudu nagu kõrgemad tõed Platoni varjuderiigis. Oleme palutud osalema etenduses, mis nagu «Jumaliku komöödia» värsid toovad pühakute elust pärinevad pildid koguduse ette otsekui stseenid mõnes inimeste poolt etendatud teatris. Argise ja üleva vahel valitseb rahu ja tasakaal.
Kuulus Läänemere ümber

Kui Lüübeki kuulsaima meistri teos seati 1483. a kirikusse üles, oli Notke – see Põhjamaade Donatello – suure tõenäosusega kohal. Tallinnast siirdus meister Rootsi, kus ta rootslaste poolt taanlaste üle Brunkenbergi lahingus 1471. a saavutatud võidu ja selle sepitseja Sten Sture auks valmistas võimsa ratsamonumendi. Püha Jüri ja Mariaga.
Kui Notke 1509. a suri, jäi temast järele maine kuulsus: tema loomingu võimsamad monumendid asuvad katedraalides ja kirikutes ümber Põhjala sünkjasrohelise Vahemere. Notke valmistatud on piiskop Krummedicke triumfirist – 17 meetri kõrgusele võidukaare alla asetatud triumfirist Lüübeki toomis; ülevalt paatoslikud ja luuleliselt filosoofilised Surmatantsu kompositsioonid Lüübeki Maria ja Tallinna Niguliste kirikus, mis iseloomustavad geeniuse – selle renessansiajastu moesõna individuaalset ja erandlikku annet. Pühavaimu kirikusse tuleja võib olla uhke, et talle on saanud osaks õnn olla tunnistajaks hansa hiilgeaja ühele suuremale imele. Imele, mis avas kunstile filosoofia kõrval uue meditatsiooni tasandi.
Rikkumatut rõõmu

Pühavaimu kiriku altari sisseõnnistamisel palvetas kogudus põlvili paekiviplaatidest põrandal. Ikka veel oli kirikuruum kaetud talalaega. Kaarniššides piki kiriku seinu võis leida omamoodi kunstigalerii – altarid, mis kujutasid ristiusu legende ja jutustasid ümber piiblilugusid. Suuremate pühade puhul avati altarikapi tiivad – nelipühade ja jõulude aegu avanes vaataja ees ainulaadne ja hingeülendav ime.
Toonases kirikus moodustasid kokkukuuluva sümbioosi maalikunst, muusika, müsteeriumid. Üks kunstiliik ei olnud veel nii dramaatiliselt lahutatud teisest, nagu seda adume kirikus praegu. Palvetati, lauldi, elati kaasa, vaimu erinevate tasandite vahel puudusid vaheseinad ja tribüünid.
Paljude jaoks on Pühavaimu kirik Tallinnas kõige ilusam. Ja seda mitte ainult Notke altari, vaid kunsti tõttu kõigist järgnevatest aegadest. Siin asub 1597. aastast pärinev renessansskantsel. Rõduvääridel võib end unustada «lugema» Vana ja Uue Testamendi ainelist pildipiiblit. Põhjavääril on kujutatud Vana Testamendi, lõunavääril Uue Testamendi lood.
Raamatute raamatust, mis tolleks ajaks oli tõlgitud ka maakeelde, oli 17. sajandiks saanud vaimu ainuvõimalik kriteerium. Midagi meile nii hästi tuntut ja teatut, mille ülekordamine kutsub esile pigem reaktsiooni ajaloo kordumisest ja kordamistest kui ülevast ja rikkumatust rõõmust, mis sai osaks kirikusse kunagi ammu kogunenud kogudusele. Mõra, mis ususõna äraseletamise läbi on tekkinud verbaalse ja visuaalse – kahe erineva teksti ja kahe erineva keele vahele, on olemas.
(Lõpp.)
Juhan Maiste

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)