Esileht » Arvamused » Kolumn »

Puhastav usupuhastus

31.10.2007 | | Rubriik: Kolumn

Ausalt öeldes ma ei mäleta, millal ma viimati laulsin Martin Lutheri kuulsat koraali:
Üks kindel linn ja varjupaik,
on meie Jumal taevas,
ta hoiab meid kui kilp ja mõõk,
ta aitab kõiges vaevas.Kui see laul kõlab, läheb mõte loomulikult reformatsiooniga seotud sündmustele. Tahame või ei, kultuuritraditsiooni kaudu oleme sellega kõik tihedalt seotud. Samas on mul viimasel ajal tekkinud küsimus, kas selles lauses kasutatud üldistav tõdemus ongi põhiline võimalus rääkida reformatsioonist ja Martin Lutherist.
Reformatsiooni sünniks peetakse 31. oktoobrit 1517, mil Martin Luther naelutas Wittenbergi kiriku uksele 95 vaidlusteesi. Nendes akadeemilise väitluse aluseks mõeldud teesides tõsteti esile mõned vaieldavad teoloogilised seisukohad, mille üle Lutheri arvates tulnuks arutleda. Peamiselt olid vaidlusteemad seotud tollal levinud indulgentsidega kaubitsemisega. Ehkki teeside kirikuuksele naelutamist on hiljem vaidlustatud, samuti pole teeside sisu seotud reformatsiooni kõige olulisemate väidetega, peetakse 31. oktoobril traditsiooniliselt usupuhastuspüha.
Sadakond aastat tagasi peeti loomulikuks, et reformatsiooniga seotud sündmusi ja lugusid teab igaüks. Minu vanavanaonu Anton Jürgenstein kirjeldab oma mälestusteraamatus sisseastumiseksameid Valgas asunud Cimse seminari, kust on hariduse saanud paljud rahvusliku meelsusega Eesti kooliõpetajad. Ajalooeksamil kõneles ta 1521. aasta Wormsi riigipäevast ning vanavanaonu polevat suutnud hoiduda sealjuures kommentaarist «mis igale karjapoisile tuttav».
Kardan, et tänapäeval pole Wormsi riigipäeva sündmuste teadmine enam nii loomulik. Üleüldse tundub, et Martin Luther pole ajalootegelastest just eriline lemmik. Ehk oli ta meie aja jaoks esimesel pilgul liiga ratsionaalne, liiga igapäevane, liiga üht tõde kuulutav.
Küllap hakkab Martin Lutheri sõnum paremini kõlama, kui tema elutee samm-sammult taas mõttes läbi käia. Lõbusast üliõpilasest sai püüdlik noor munk. Järgnesid preestriamet ja õppejõutöö ning varsti ka esimesed kahtlused valitsevas kirikupraktikas. Siis protest indulgentside müümise vastu, Wormsi riigipäeval kõlanud «siin ma seisan ja teisiti ma ei saa», Piibli tõlkimine ja püüd uutes oludes kirikuelu korraldada.
Ehk on Martin Lutheri elu kaudu kõlama hakanud usupuhastuse lugu taas sissejuhatuseks reformatsiooni ideedesse. Võimalusel peaks seda esitama meediakanalites, kuid kindlasti on igaühel võimalik Martin Lutheri lugu läbi elada oma mõtetes.

Image
Toomas Jürgenstein

15 Kommentaari artiklile “Puhastav usupuhastus”

  1. Margot ütleb:

    On tehtud ka hea film Martin Lutherist ja tema elust. Filmi kaudu saavad tutvuda tema ideedega ja tema isikuga ka mitteusklikud.

  2. Jaan Lahe ütleb:

    Mulle tundub, et usupuhastuspüha tähtsus on meie kirikus aja jooksul vähenenud. Kui ma 1980-ndate aastate esimesel poolel regulaarselt kirikus käima hakkasin, tähistati usuphastuspüha eraldi jumalateenistustega märksa rohke, kui seda tehakse praegu. Ja sõnumiks, mida sel pühal kantslist kuulutati, oli ikka uus ristiusukäsitlus, mis hakkkas sündima reformatsioonis. Räägiti sellest, mis on luterluse eripära. Nüüd ei räägita sellest enam kuigi palju. Selle asemel räägitakse mingist ähmasest \”üldkirikust\”, kusjuures üldkiriklikeks nimetatakse sageli õpetusi ja vagaduspraktikaid, mis on eriomased hoopis ühele teisele konfessioonile. Arvan, et see on märk identiteedikriisist ja et krüptokatoliiklus on selle kriisi üks sümptomeid. Midagi pole teha – üks üleüldine kirik, mis on vaimulik (või koguni eshatoloogiline?) suurus, eksisteerib siin maailmas erinevate konfessioonide kujul, neil on oma eripära ja mu meelest on normaalne, et seda teadvustatakse ja väärtustatakse. See eripära on kujunenud välja pika aja jooksul ja selles mõttes ei kajasta usutunnistuskirjade ajaloolisest kontekstist väljakistud laused, mida krüptokatoliiklased armastavad tsiteerida, mis on sageli diplomaatilised, kuna vaja oli saavutada võimude tunnustust uuele konfessioonile (nagu näiteks Augsburgi Usutunnistuse Seltsi kodulehe alguses seisev lause Augsburgi usutunnistusest) objektiivselt luterluse eripära. See tuleb välja, kui lugeda Lutherit ja erinevate perioodide (ordodoksia-, valgustus-, 19. sajand) teoloogide teoseid. On teatud arenguliinid, mis algavad reformatsiooniajal ja läbivad kõiki hilisemaid perioode. Iga periood on loomulikult andnud juurde midagi uut, tõlgendanud vanu arusaamu ümber, aga see ongi mu meelest areng ja dünaamika, mis on normaalne iga elava liikumise puhul. Selles mõttes tundub mulle väide, et tuleb jääda 16. sajandi luterluse juurde anakronistlik. Kuid kui 16. sajandist otsida seda ehedat ja uut, mis luterlus tõi, siis mu meelest esindavad seda küll paremini Lutheri enda teosed, mitte usutunnistuskirjad, mis on suuresti kujundatud kirikupoliitilistest kompromissidest (eriti käib see Augsburgi usutunnistuse kohta). Loomulikult on ka usutunnistuskirjadel luterluse arengus oma koht, kuid nende \”siduvust\” saab mu meeles mõista küll vaid mingite nendes leiduvate üldsuundumuste järgimise mõttes, mida iga luterluse periood on tõlgendanud ja sõnastanud uuesti.
    Loomulikult on oluline oikumeeniline dialoog, kuid mu meelest saab selle eesmärk olla vaid parem teineteisemõistmine ja suurem koostöö kirikute vahel. Kuid ei ole õige ega väärikas teha seda oma eripära salates. Seda ei peaks tegema ükski konfessioon, sest see ei edenda tõelist teineteisemõistmist.
    Usupuhastuspüha peaks olema mu meelest eeskätt püha, kus me mõtleme oma konfessionaalsele eripärale ja laiemalt sellele uuele, mida tõi kristlusele reformatsioon. Arvan, et reformatsioon oli märksa enam kui vaid \”kosmeetika\” olemasolevale kirikule.

  3. Bonafide ütleb:

    Lahe kirjutas, kas hakkame andma?

  4. x ütleb:

    mitmes kirikus sa, Jaan, eile käisid, ja millises neist seda \”üldkiriku\” juttu räägiti?

    olgem ikka täpsed ja konkreetsed, härra teadlane, siis on võimalik edasi diskuteerida!

  5. usk ja puhastus ütleb:

    Üks vana katoliku tädi rääkis kord, et läinud oma luterlasest naabrinnaga vaidlema Lutheri üle. Tädi tahtis teisele öelda: Luther tegi ka pattu, kuid talle endale ootamatult tuli üle huulte: Luther on pätt! Pärast seda naabrinna temaga enam ei rääkinud

  6. Märkus ütleb:

    Nii Toomas kui Jaan kirjutasid pika sisulise teksti. Midagi informatiivset sa nende väljendatule ei lisanud. Ole hea ja ära reosta siinset ühist keskkonda. Isiklikud torked jäta palun endale. Kedagi ilkumist härratada näitab esmalt, et sul endal on härrasmehelikkuseni pikk tee käia. Ega Bonafide ka palju targem ole. Toimetus võiks tõesti vastavalt hoiatava kaaskirja kolmandale punktile need mõttetud madalused kustutada.

  7. x ütleb:

    Toomas kirjutas tõesti sisulise ja hea teksti (pikkust ma iseenesest millekski väga väärtuslikuks ei pea)

    Jaan aga kirjutas üldistavalt sellest, kuidas oli kunagi ja kuidas on praegu, aga paraku ei täpsustanud, seega on tema jutt väärtusetu

    et ta jutt võiks saada väärtuslikumaks, palusingi tal täpsustada

    aga muide, Märkus, mida sisulist Sina antud diskussioonile (mida minu hinnangul paraku veel ei ole) lisasid?

  8. bonafide ütleb:

    oli \”hakkame andma\” küll rohkem nali, aga kas artikli autori eesmärk Lutherit tähtsustada ei ole siiski idealiseeritud? Lutheril oli kindlasti osaliselt õigus mis puudutas indulgentse ja pühakirja lugemist algkeeles, aga kõik muu see on õudukas – 30 aastane sõda, kiriku muutmine ilmaliku võimu tahtetuks ripatsiks. Tegelikult peaks Lutherit väärtustama kiriku ajaloos samal tasemel, kui riikide ajaloos käsitletakse Adolf Hitlerit, \”tänu\” kellele pääsesid pärast sõda inimõigused ja muud väga positiivsed protsessid tammi tagant.

  9. Märkaja ütleb:

    Isegi kui mul ei oleks midagi sisulist lisada ega \”täpsustada\” (mida see peaks küll tähendama?), on põhjendatud palve seegi, et hoida õhk puhtana, mitte solkida seda asja eest, teist taga. Ega see sinu seekordne ärgitus polnudki just kõige hullem, kuid oled üldse silma jäänud noriva ja lugupidamatu väljenduslaadiga. Pikapeale tüütab lihtsalt ära. Väärista ja täpsusta ise, kui midagi sisulist öelda on. Miks peaks Jaan või keegi teine sinu soovi midagi lisada tõsiselt võtma hoomamata elementaarset viisakust sinu poolt? Aga see selleks.
    ASJAST rääkides tundub veidi kummaline, et Toomas ei mäleta ennast luterlikku hümni laulmas. Muidugi, Usupuhastuspüha on nädala sees ja siis on ajalikku tööd tegev inimene hõivatud. Ent tavaliselt peetakse siis kirikut õhtusel ajal ja see ei tohiks olla ületamatu takistus. Öeldu pole mõeldud etteheitena. Lihtsalt vaimulikele pisike märk sellest, et ehk tasub \”Üht kindlat linna\” kirikus laulda aasta jooksul muulgi ajal kui oktoobri lõpus. Algajad koguduseliikmed ehk muidu ei saagi hümni selgeks ja see on juba piinlik lugu. Teiseks tahtsin üle küsida, mis peen vihje oli \”vanavanaonu kommentaarist «mis igale karjapoisile tuttav»\”? – Olen vist pika juhtmega…

  10. Märkaja ütleb:

    Sul on omapärane huumorimeel. See viimati öeldu oli ka nali või? Oled sa ise luterlane? Kui jah, siis on sinu identiteet küll küsimuseks.

  11. bonafide ütleb:

    Tjebje tšto nije ndravitsja savetskaja vlast? Oli kord üks niisugune riik kus loogiliste argumentide peale hakati käsi väänama

  12. Märkaja ütleb:

    ??? Küsin sult ühemõtteliselt, kas oled luterlane, sina aga ajad midagi käteväänamisest. On sinuga ikka kõik korras? Saad sa ikka aru, millest jutt?

  13. Märkaja ütleb:

    Juba kooliajast mäletan üht teatud kindlat tüüpi tegelasi, kellele meeldis teha kanakarja kambakat. Ikka hulgakesi ühe nõrgema, maaslamaja kallal. Mõnuga. Sellised lapsed on suureks saanud. Ja jätkavad. Mõni neist on end ristida lasknud. Kogudusse astunud. Teoloogiat õppinud. Koguni vaimulikuks saanud. Võitlevad Kiriku puhtuse eest. Aga kui on võimalus selja tagant ja mitmekesi kedagi torgata, näpistada, siis inimese põhiolemus lööb välja. Hakkame andma?! Hahahaa! Jube naljakas, mis? Kuidas saab keegi Lutherist aru, kui ta pole Kristustki taibanud? Kõige põhilisemat temast. Kuidas saab keegi nõuda teistelt loogilisi argumente, kui ise nende eest põgeneb? Loogiliselt.

  14. bonafide ütleb:

    Oscar Wilde on öelnud, et kui inimene ei oska labidat nimetada millekski muuks kui labidaks, siis kõlbab ta vaid selleks, et labidaba kühveldada. Aga teine küsimus on tõesti huvitav – kes on luterlane. Parim näide selle kohta on saksa teoloog (või mõnede teiste teoloogide arvates filosoof) Gerd Lüdemann, kes ütleb otse välja, et tema ei ole kristlane, tema on luterlane. Ja kes on siis Eesti mõistes luterlane – see kes on luteri kirikus ristitud ja kuulub nii \”hingede\” hulka, see kes maksab kirikumaksu, see kes usub nii nagu Luther uskus, see kes usub nii nagu uskus Schleiermacher, Eenok Haamer, Jaan Lahe, Enn Auksmann või Andres Põder?

  15. Märkaja ütleb:

    Küll sul on raske. Selle asemel et üks kahe- või kolmetäheline sõna kirja panna, millest piisaks täiesti, pead hoopis pika jutu maha keerutama, peaasi et mitte vastata. Muidugi on sul oma kuuluvust EELK-sse ja selle preesterkonda raske avalikult tunnistada, kui oled äsja Lutheri ja Hitleri üsna samale ajaloopulgale asetanud. Vaimne isa-tapp on häbenetav ka sinu jaoks. Veel, ja avalikult.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)