Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Pühast kojast mere ja metsa vahel

07.09.2016 | | Rubriik: Kultuurielu

Margit Nirgi oma raamatu esitlusel Esku kabelis. Avo Seidelberg

Haljala koguduse pastor Margit Nirgi on kirjutanud iluköites raamatu, mis toob lugejateni kihelkonna alale jääva Esku kabeli loo sõnas ja pildis ning on autori poolt pühendatud «Kõigile, tänu kellele ma elan».

«Õieti on tegemist Haljala koguduse ajaloo teise osaga,» tunnistab Margit Nirgi kirikulehe toimetuses oma raamatut «Esku kabeli lugu» tutvustades. Seega saame loota, et mõõdetud aja pärast jõuab huvilisteni ka sarja esimene osa, mis avab ukse 13. sajandist teada Haljala kirikukihelkonna ning sealse Püha Mauritiuse kiriku ajaloo varasalve.
Õp Nirgi on kirjasõnast pidav. Armastab lugeda ja ka ise kirjutada. Äsja trükivalgust näinud teos on ometi tema esimene. Ta ei salga, et esikteose koostamine osutus väljakutseks. «Eks mu latt ole ka kõrge, eelkõige teiste suhtes,» lubab Margit huumorimeelel lustida. Autorina tänab ta kõiki neid, kel oma osa raamatu saamisel.
Eriline tänu kuulub Thomas von Dellingshausenile abikaasaga ning Vello Väinsalule, kelle toetuseta poleks saanud kirjatööd välja anda. Mõlemad härrad on oma juurtelt Haljala kihelkonnast. Koostajana väärtustab ta hea nõuga abiks olnud asjatundjaid Helgi Bujanovat, Sulev Mäevälja, Eduard Rajarit, Peeter Roosimaad ja Enn Tarvelit ning kujundaja Avo Seidelbergi. Väljaandvast meeskonnast on mitu inimest vahepeal ajast igavikku kutsutud. Raamatu esitlusel mälestati toimetajat Meelis Lainvood ja Eduard Rajarit.
Ei ole enesestmõistetav, et üks maakoguduse õpetaja võtab kätte ja kirjutab koguduse teenimise kõrvalt raamatu. Margit Nirgi on sellist soovi hinges aegu kandnud ning käsitlenud plaanitavat kohusena tulevaste põlvede ees. Parimaks kirjutamise ajaks on vaiksed öötunnid, tunnistab ta, lisades, et selle tööaja hinnaks on küll rasked hommikud, mil on vaev ennast koguduse teenimisele käivitada.
Materjali hankimiseks tuli aga teha ka retki arhiividesse. töötunde Eesti ajalooarhiivis, ajaloomuuseumis, kirjandusmuuseumis, muinsuskaitseameti arhiivis ja koguduste arhiivides ta pole kokku lugenud. On kasutanud käsikirjalisi materjale, internetiallikaid ning isiklikku kirjavahetust. Et raamat on seotud baltisaksa kultuuriruumiga, on tekst raamatus paralleelselt eesti ja saksa keeles.
«See on sama väljakutse kui kirjutada hruštšovkast kunstiajalooline ülevaade,» tõmbab Margit Nirgi paralleeli tüüpprojekti järgi ehitatud Esku kabeli ja 60ndatest tuntud korterelamute vahele. Aga nii nagu üle Nõukogude impeeriumi kerkinud elamud olid (ja on) tuhandetele koduks, teeb Esku kabeli eriliseks Jumala kojaks olemine.
«Keset mände, samblaid, ööviiuleid, sõnajalgu … Ja nagu muistses jutus seisab seal vana kabel, kuhu ligemale 170 aastat oodatakse jumalateenistusele kogudust ja jutlustajat,» juhatab Margit Nirgi Esku loo sisse. Siin ei kriipsutata alla tüüpprojekti, vaid tõstetakse esile seda, mis hoones ja selle ümbruses erilist. «Jumalal oli hea meel, kui ta selle paiga lõi.»
Esku kabel, õieti väike kirik ehitati Sagadi mõisniku Paul Eduard von Focki tellimisel ja pühitseti 1845. aastal. Samal ajal rajati kabeli ümber ka surnuaed, mis on kasutusel tänini. Mõisnik soovis paigast vaimse elu keskust ja see tal Nirgi hinnangul ka õnnestus.
Et maarahvas oskaks käituda Jumala ja ligimese teenimiseks rajatud kojas ning selle ümber, selleks koostas mõisahärra spetsiaalse reeglistiku, mis on praegusele lugejale lustlikuks lugemisvaraks, aga millest mitmed reeglid suurepäraselt copi-paste’i tegemiseks kõlbaks.
Kabeli kõrvale rajati ka koolimaja. Et Haljala koguduse õpetaja jõudis Eskule loetud arv kordi aastas, oli köstri ameti kandja maa soolaks. Kohalikku kultuurilukku on endast jälje jätnud isa ja poeg Juhan ja Gustav Weinmann (Vello Väinsalu esiisad). «Weinmannid õpetasid Eskul lapsi, jutlustasid, mängisid orelit, juhatasid koori. Ristisid ja matsid. Kuulasid ja kõnelesid.»
Pühakojas on iga detail oluline ning sellest lähtub ka Margit Nirgi oma raamatu koostamisel. Kabeli altari kunstilisele ja religioossele sõnumile on ta pühendanud terve peatüki. EELKs on kaks pühakoda – Kõpu kirik Viljandi külje all ja Esku kabel –, mille altarimaal võtab fookusesse kirjakoha, kus Jeesus innustab tooma lapsukesi enda juurde, et neid õnnistada.
Nirgi pidas kirjavahetust Müncheni kunstimuuseumi teaduriga ja saab raamatus selgitada, et arvatavasti on 1845. aastal Esku kabeli klassitsistlikule portaalaltarile paigutatud maali autoriks Johan Carl Koch (1806–1900).
Liina Raudvassar

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)