Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Pühast Hildegardist filmis nähtu ja südames tunnetatuna

05.04.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Hildegard von Bingen (1098–1179).

Ühel küünlakuisel pärastlõunal kogunes tosina jagu inimesi Tartu katoliku kooli vaatama filmi Hildegard von Bingeni elust. Filmiõhtu korraldajaks oli MTÜ Hildegardi Selts.

Aastatel 1098–1179 elanud benediktlaste kloostri nunna Hildegardi elust jutustav film valmis 2009. aastal režissöör Margarethe von Trotta käe all. Suurepärase nimiosa teeb linateoses Barbara Sukowa, kes pälvis Baieri filmiauhindade jagamisel rolli eest parima naisosatäitja tiitli.
Kuigi Hildegardi-aegne ajalooline foon (kirikulõhe, ristisõdade algus) andnuks linateose vormimiseks rohkesti ainest, jutustab film mõõduka pingega Hildegardi isiksuse kujunemisest, eluperioodi olulisematest sündmustest ja vastuvoolu minekust meeste juhitud ühiskonnas.
Ainsa kõrvalise liinina on filmi alguses sisse toodud maailmalõpu meeleolu, mis köidetuna filmi lõpus rändjutlustaja teekonda alustava eaka Hildegardi enesekindlusega, annab vaatajale positiivse sõnumi: kuniks tõuseb päike ja hing on sees, on lootust ja rõõmu.

Sisemine heitlus ja vastuvoolu minek
Teoloog ja tõlkija Riina Ruut kommenteeris filmi sisse juhatades, et tegelaskujude isiksuseomaduste edasiandmisel on autor teinud liiga Disibodenbergi topeltkloostri (kus Hildegard nunnaelu alustas) abtile Kunole, kujutades teda kasuahne ja enesekeskse kloostrijuhina.
Omavahelisi lahkhelisid neil siiski oli, iseäranis pärast seda, kui kloostri nunnad valisid Hildegardi oma juhiks. Magistra’na tundis Hildegard vastutust nunnade vooruslikkuse eest ning see oli ka põhjus, mis ajendas teda uut kloostrit looma.
Ekraanilt kuvatu jättis mulje, et kogu Hildegardi elu oli üks pidev vastuvoolu minek, ja küllap ta seda oligi. Hildegardi enese tahe olnuks kloostrielu turvaline rutiin ning oma õpetajalt saadud bioloogiliste ja meditsiiniliste teadmiste edasiandmine uutele õdedele.
Oma nägemused vaikis ta pikka aega maha, kuni hingekoorem teda vaimuliku venna Volmari juurde pihile sundis minema. „Ma ei pihi mitte sellepärast, et ma neid nägemusi näen, vaid sellepärast, et ma neist ei räägi,“ kurtis Hildegard Volmarile, keda näis jäägitult usaldavat.
Nägemuste avalikuks saamine polnudki nii lihtne – prohvetite aeg on ammu möödas ja nüüd tuleb üks naine, kes väidab saavat Jumalalt nägemusi! Ennekuulmatu, see on puhas saatana kätetöö – selline oli vaimulikkonna valdav suhtumine. Üks vähestest, kes Hildegardi nägemused Jumalalt saadetuks tunnistas, oli oma ajastu suur teoloog ja nn arvamusliider Bernard Clairvaux’st, mees, keda paljud isegi paavstist mõjuvõimsamaks pidasid. Hildegard sai loa oma nägemused kirja panna.
Suhtlusliin Hildegardi ja noore nunna Richardise vahel paneb küsima, kas ligimesearmastus võib olla ohtlik. Hildegard olla oma kirjavahetuses tunnistanud, et poleks iial tohtinud sellisel määral Richardisesse kiinduda, nagu tema seda tegi.
Hildegardi vaimuliku lapsena kasvanud Richardis võtab oma vaimuliku ema vastasseisust hoolimata vastu pakkumise saada magistra’ks oma venna piiskopkonda kuuluvas kloostris. Lahkuminek haavab mõlemaid ning viib Richardise enneaegse kuhtumiseni.

Vägev väetike ehk üks paljudest
Filmi järelmõjud on kestvad ja pakuvad sügavat mõtteainet, eriti paastuaja kontekstis. „Pea meeles, et sa oled tuhk ja põrm,“ ütleb preester tuhkapäeva teenistusel kirikulisele tuhase sõrmega ristimärki laubale tehes. Jumala vägevuse ja inimliku piiratuse tunnetamine kahandab inimolemuse tõepoolest põrmu tasandile. Kuid nii Looja vägevuse kui ka enda kaduvuse tunnistamine tõstavad inimloomuse taas kõrgustesse, kuhu see ka päriselt kuulub.
Kõike seda elas oma elus korduvalt läbi ka nimetatud filmi (originaalpealkirjaga „Die Vision. Aus dem Leben Hildegard von Bingen“) peategelane. Nimetades end Jumala ja inimeste ees korduvalt nõrgaks ja viletsaks naiseks, oli talle ometi antud ülesandeks kirjutada üles Jumala ilmutatud tarkusi. See oli Hildegardi jaoks suur sisemine võitlus. Katsed sellest kõrvale hiilida lõppesid tõvevoodiga, millest ta paranes kohe, kui soostus neist taas rääkima.
Hildegardi elukäik on sarnane mitmegi piiblitegelase omaga. Ikka see igivana „mina olen väeti ja vilets“ teema ning Jumala järjekindlus nende „viletsate“ rakendamisel oma plaanidesse. Neid on imetletud ja põlatud, nad on olnud hingelt üksildased ja katkirebitud südamega. Nemad ongi need hõõguvad tahid ja rudjutud roog, keda Jumal taas ja taas uue väega täidab.
Hildegardi maise pärandi hulka kuulub sadakond kirja tolleaegsetele vaimulikele ja poliitilistele juhtidele, 72 laulu, 70 luuletust ning üheksa inimesest, loodusest ning inimese ja looduse vahelisest seosest kõnelevat raamatut. Hildegard on öelnud oma raamatute kohta nõnda: „Kõik minu raamatud, kõik, mis on üles kirjutatud, põhineb üksnes heledast pilvest, kus on sõna, hääl ja pilt.“
Lootusrikast paastuaega!
Margit Õkva,
MTÜ Hildegardi Selts liige

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)