Esileht » Arvamused » Arvamus »

Puhas süda

18.05.2011 | | Rubriik: Arvamus

Pühakirjas on sageli juttu südamest. Meie tsivilisatsioonis valitseb süda tundeid ja meeleolusid, ta võib olla soe või külm, õrn või kõva. Heebrea tava kohaselt sümboliseerib ta tervet isiksust. Ta salvestab mitte ainult tundeid, vaid ka mälu, ideid, samuti kavatsusi ja otsuseid. Süda on inimese vaimne ja füüsiline keskus, koht, kus ta avab või sulgeb end Jumalale. Selles seoses nimetatakse ka Jumala «südant»: «Issanda nõu püsib igavesti, tema südame mõtted põlvest põlve,» laulab psalmist (33:11).
Jumal on andnud inimesele südame mõtlemiseks, kirjutatakse kuskil. Aga meie süda, nagu kõik muu meis, on haige ja täis kõverusi. Pärispatt on sinna sisse juurdunud ja tema märk lasub kõigil meie tegemistel ja tahtmistel. Meil oleks vaja uut, puhast südant, ainult sellega jõuaksime täiusele, ainult see võimaldaks «näha» Jumalat. «Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim,» palub Taavet (Ps 51:12).
Muidugi Jumal võib, aga kui ta seda ei tee, kas siis jääb meile mingi võimalus seda patust roojastatud elundit puhtaks küürida?
Päris üksi me seda kindlasti ei suuda, kuid Vaim on alati valmis meid aitama. Kui me ainult tahame.
Oluline on siin ära tunda, et kurja juurt peame otsima meis endis, selle asemel et viriseda või ahastada kõige muu kurja pärast, mis meile väljastpoolt kaela langeb. Jeesus ütleb selge sõnaga: «Väljaspool inimest ei ole midagi, mis tema sisse minnes võiks teda rüvetada, vaid see, mis inimesest välja tuleb, rüvetab inimest» (Mk 7:15).
Jeesuse sõnad toovad siin selgust selleaegsetesse lauakommetesse, kus peab tähelepanelikult järele vaatama, et kõik oleks «puhas» ja mitte «roojane». Aga Meistri mõte läheb palju kaugemale: kõik kuri, roojane, vastik, mis meile väljastpoolt peale tungib, on vähem hävituslik kui meie sisemine hoiak ja teod, mida see inspireerib.
Christiane Singer kirjutab kuskil, et meie hinge rikub kaja, mida teiste kurjad teod meis esile kutsuvad: erutus, viha, rahutus, kurbus, kättemaksumõtted, tahtmine kõik senised tööd-tegemised sinnapaika jätta, mõelda ainult isiklike huvide kaitsmisele…
Kõige kurja puhul tuleb kiusatus viriseda, haliseda, kiruda, «tegijaid» süüdistada. Aga kasulikum oleks iseenda reaktsioonid vaatluse alla võtta, teadmises, et negatiivsetest oludest väljarabelemisel on meie sisemisel hoiakul oluline osa. Iga kannatuse puhul tuleb sulgeda süda tunnetele, mis toonitavad ainult halba. Peab valvama selle üle, et väline kurjus ei muunduks meie sisemiseks kurjuseks, et me ei oleks ühtaegu nii ohver kui timukas.
Kuidas jääb nüüd südame puhtusega, kuna maailm on roojane, täis tigedust, hoolimatust, kannatust ja hirmu? Ja keegi meist ei suuda neid täiesti vältida. Vist kõige õigem on öelda, et meie süda on see, mis ta tahab olla. Ta võib otsustada, et ta usub, loodab ja armastab ka siis, kui patt oma küüned selga lööb. Ja sellega annab ta Jumalale nii-öelda vabad käed meie südant täiuslikuks vormida.
Puhtuse vastandiks ei saa siin nimetad niivõrd ebapuhtust, kuivõrd kõhklevust. Juba Vana Testamendi prohvetid tuletavad meelde, et puhas ja õige süda usaldab Jumalat, paneb kogu oma lootuse temale ja otsustab teda armastada.

Fanny de Sivers
,
literaat

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)