Esileht » Uudis » Esileht »

Pühapäev 100 aasta vanuses Pauluse kirikus

04.10.2017 | | Rubriik: Esileht

Pidupäeva kirikulistele jagavad armulauda Joel Luhamets (vasakult), Arne Hiob, Kristjan Luhamets ja Timo Švedko. Rita Puidet

Tartu Pauluse kogudus tähistas 1. oktoobril pühakoja sajandat aastapäeva.

Tartu Pauluse kirik on paljude teiste kirikutega võrreldes väga noor, ent sugugi mitte vähem kaaluka ajalooga, andes kindlasti tunnistust sellest, et imed on võimalikud ja sünnivad pidevalt. Täis tänulikkust kogunes pühapäeva hommikul kaunisse 2015. aastaks täielikult renoveeritud, algselt Eliel Saarineni projekteeritud pühakotta nii nooremat rahvast kui eakaid koguduseliikmeid. Teiste seas oli legendaarne tartlane, üle sajandi vana Felita Viikna.
Minu ees pingis teatas üks vanaproua, et kui ta veel 94 oli, siis oli ta kõbus, nüüd on aga viletsaks jäänud. Eemal isa süles aga oli maimuke. „Jumal ei taha mitte ainult taastada, vaid ka uueks luua,“ sobivad siia koguduse õpetaja Kristjan Luhametsa sõnad, mis olid küll mõeldud pühakoja kohta.
Jumalateenistus oli tavapärasest pidulikum, sest teenisid abiõpetaja ja piiskop Joel Luhamets, õpetaja Kristjan Luhamets, usuteaduse magister Timo Švedko ja Tallinnast teloogiadoktor Arne Hiob, kes pidas jutluse. Orelil saatis Anna Humal ja laulis Vanemuise ooperilaulja Karmen Puis.
Kui oma kõnes ütles Kristjan Luhamets, et on päris ime, et kiriku varemed pärast sõda alles jäid ja kirik üles ehitati, siis jutluses sõnas doktor Arne Hiob, et kirik oli nagu surilinasse maetud. Jumala tahtel läks teisiti: Laatsarus ja Jeesus äratati üles, Pauluse kirik taastati ja on kaunim kui enne.
Pühapäeva kirjakoht Laatsaruse ülesäratamisest surnuist sai kirikulistele just kui uue mõõtme, sest kuuldud jutlus oli kui piiblitund, sügavalt läbitunnetatud selgitus Jeesuse suurimast imeteost. Kui välja arvata Jeesuse enda ülestõusmine. Meile kinnitati, et Jeesuse imetegu ei olnud imetlemiseks, vaid meile lugemiseks, et me saaksime Jumala vägevusse uskuda.
Hiob viitas Laatsaruse ja Jeesuse ülestõusmises vähemärgatud detailidele surilinale ja higirätikule, mis seovad nende surma ja ülestõusmise. Torino surilinast kõneldes tunnistas doktor, et on nii rumal küll, et usub selle kuulumist Jeesusele. Ta kinnitas, et kunagi pole hilja Jeesust kutsuda ja et ta tuleb alati õigel ajal.
Pärast jumalateenistust ei mindud koduteele, vaid jäädi vestlema ja uudistama, mida on öelda esimest korda koguduses jutlustanud ja kümme raamatut kirjutanud teoloogiadoktoril. Ja muidugi omavahel muljeid jagama, üksteise seltskonnast rõõmu tundma.
Rita Puidet

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)