Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Kolumn »

Pühakutest ja terroristidest

02.11.2022 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Oktoobrikuu lõpp ja novembri algus on üks neist aegadest, mil kirikuõpetajatel on päevakorral üsna ettearvatavad teemad ja küsimused, millele tuleb vastata. Juba palju aastaid küsitakse meilt sel ajal ikka, mis lugu on halloween’iga, kas see võiks asendada mardi- ja kadripäevi ning kas kristlasele ikka sobib säherdust püha tähistada. 

Kui küsisin usupuhastuspüha hommikul Põlvas Jakobi kooli hommikupalvusele kogunenud õpilastelt, mis tähtpäevad sellesse nädalasse jäävad, siis teadsid kõik lapsed ütelda: halloween. Kahjuks ühtegi muud püha neile pähe ei tulnud (või vähemalt ei andnud keegi sellest märku). Koolis ja kirikus on ju räägitud küll, et usupuhastuspüha, pühakute- ja hingedepäev jne, kuid kui ümbritsev ilm ainult ühte teemat igast kanalist ette kannab, ongi tulemus taoline. Kõik pühad aga, mida tähistame, kannavad endas mingit mõtte- ning vaimuviisi, mis kujundab tähistajaid ja nende ümbrust. Oktoobri ja novembri kohtumispaigas kohtuvad nüüd ka kaks õige vastandlikku mõtteviisi.

Praegusaegne halloween kõigi pühakute päeva eelõhtul on ju mitmes mõttes üsna markantne vastandus selle järgneva päeva temaatikaga. Pühakutepäeval mõtleme kõigi nende pühade inimeste peale, kes siin ilmas on Jumala armust Jumalaga lähedaseks saanud ning kes oma eluga Kristuse armastust peegeldades on meile ka ligimesearmastuse kauni eeskuju jätnud. 

Liturgiliselt algab kõigi olulisemate pühade tähistamine neile eelneva kalendripäeva õhtul (vrd nt jõuluõhtu või paljudele tuttav ülestõusmisöö vigiilia). Küllap paljud nimetuse halloween kasutajad ise ei teagi, et see on tegelikult kiriklik termin, lühend nimetusest All Hallows Eve ehk kõikide pühakute püha eelõhtu. Nii võiks ka 31. oktoobri hämarikuaeg olla pühendatud kaunitele teemadele pühakuile mõeldes. Paraku on see õhtu praegu justkui pantvangis hoopis tontlikumate teemade käes.

Need halloweenitajad, kes käivad pühakutepäeva eelõhtul ukselt uksele nüüd ka Eestimaal, on üpris erinevad meile ammu tuttavatest kadri- ja mardisantidest. Kadri- ja mardisandid – nende nimetuski toob meile meelde sõna sanctus, mis ladina keeles pühakut või püha tähendab. Maakeelde on see „sant“ ilmsesti tulnud omaaegsete kerjusmunkade tegevusest ning viisist, kuidas paljud pühad inimesed läbi aegade on omaenda maiseid vajadusi pidanud teisejärguliseks selle kõrval, et teistele head jagada ning Jumala armastuse kanalitena õnnistuseks olla. 

Nõnda tulevad kadri- ja mardisandidki ukselt uksele käies, ise küll kehvades riietes, pererahvale ometi õnne tooma: mitte niivõrd endale annetusi nõutama, vaid tooma karjaõnne ja viljaõnne ja mistahes õnne veel, mida on võimalik tuua ja soovida. Niisugune on kristlik meelsus ja nõnda on ka kadri- ja mardisandiks käimine üks ilus kristlik komme küll.

Neile vastandub praegune halloween. Pühakutepäeva eel käivad inimesi hirmutamas ju mitte sandid, vaid röövlid ja terroristid. Olgu halloween’i taust milline tahes, praegusajal, Ameerika kaudu Eestisse jõudnuna on tegemist sisuliselt santidele risti vastupidise meelsuse ja mõtteviisi propageerimisega. See on üks terroristlik püha. Halloweenitajad tulevad ukse taha mitte pererahvale õnne tooma, vaid neid hirmutama, röövima ja ähvardama. 

Kui küsisin lastelt, mida halloween tähendab, siis hõigati mulle kohe mitmest suust rõõmsa häälega vastu: komm või pomm! Niisiis sisuliselt tavaline terroristlik sõnum: anna mulle kommi, muidu panen sulle pommi. On üsna selge, et see on risti vastupidine kõigi pühakute ja kogu ristirahva mõtlemisele, mis püüab olla õnnistuse jagajaks ja mitte teistelt röövijaks.

Ja nõnda, kuigi leidub võib-olla olukordi, kus ristiinimesele on kohane või vähemalt lubatav osaleda mõnel halloween’i-peol või selle tähistamisel, siis ometi ei näe ma küll ühtegi head põhjust, miks keegi kristlane peaks ise aktiivselt tahtma seda püha pidada, selmet tähistada usupuhastuspüha, pühakutepäeva jne.

Pühapäevases evangeeliumis rääkis Õnnistegija meile puhta pulmarüü kandmise olulisusest, kui Kuninga Poja pulma tuleme. Tundub küll, et kollitajate isekas röövlihoiak ei aita kellegi hinge kaunistada. Ristirahvana tahame püüda oma hinge ja oma usku puhastada, Jumalale lähemale kasvada, selleks et olla ka ise osaks kõikide pühakute kaunis rivis, kes Jumala armastuse peegelduseks oleva eluga jätab endast maha kauni mälestuse ning saab osa igavestest andidest jumalariigi lõputul rõõmupeol.

Toomas Nigola,

kolumnist

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)