Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Pühakoja uus elu

07.04.2004 | | Rubriik: Kirikuelu

Mõnisada meetrit Võru-Tartu maanteest eemal on väheldane Heimtali kivikirik, mille ehitus seiskus, kui selle püstitajad, Volõõniast Eestisse tulnud sakslased 1939. aastal esiisade maale Saksamaale välja rändasid.
Kolhooside ajal kasutati hoonet hoidlana, nende aegade lõpus kasvasid müürid väljast tasapisi võssa.
Sakslaste ja kohalike abiga
Enam kui kümmekond aastat tagasi vahetas perekond Animägi oma ilusa Saue korteri väikese majakese vastu Osulas ja kolis Võrumaale elama. Pereema Aime oli olnud Eenok Haameri juures üks esimesi õpilasi, kes valmistas ennast ette laste pühapäevakoolitöö juhendajaks. Tänagi töötab ta Osula koolis klassi- ja usuõpetajana. Pereisa Peeter, põllumajandusinseneri haridusega mees oli ligi paarkümmend aastat EPT-süsteemi juhtinud.
«See oli Jumala kutse ja juhtimine,» rääkis Aime Animägi, kui me märtsikuu kolmandal pühapäeval Heimtali kirikus istusime ja jumalateenistuse algust kuulutavaid kellalööke ootasime. «Kui Peeter Heimtali kiriku taastamise oma südameasjaks võttis, alles siis sain aru, mis plaan Jumalal meiega oli.»
Peeter Animägi on kuulnud rahvajuttu, mis pajatab sellest, et kirik on ehitatud mitte ida-lääne suunas ja seetõttu ei saavat ta iialgi valmis. «Aga näe, katus on peakohal, pingid sees, rõdu valmis, harmoonium mängib, altar omal kohal,» rõõmustab mees tööde edenemise üle ja tunnustab Urvaste kogudust, abi pakkunud sakslasi, Sõmerpalu valda, häid inimesi ja kohalikke ärimehi, kes materjali, oma töö või rahaga kiriku ehitusele kaasa aidanud.
«11. juulil tulevad sakslased Eestisse, siis pühitseb õpetaja Üllar Salumets aknavitraazid,» lisab ta. Heimtali on Sõmerpalu valla ainus pühakoda ja vald oskab seda hinnata: tema maksis kinni üle paarikümne tuhande maksvad vitraazid. Vähetähtis ei ole kiriku taastamisel kohalike heatahtlikkus, hindab Peeter Animägi, kes volikogu liikmena suudab kiriku asjad inimestele selgeks rääkida.
Pühitsuseks valmis
Kui Urvaste koguduse õpetaja Üllar Salumets teisel advendipühapäeval Heimtali kirikusse jõudis, ootasid teda ees just akende ette paigutatud imelised Dolores Hoffmanni vitraazid Vaikse Nädala traagilistest sündmustest. «Nad hoidsid seda saladuses ja tahtsid mind üllatada,» sõnab Üllar Salumets ja kiidab Urvaste koguduse juhatuse aseesimeest Peeter Animäge, kelle hakkamist ja ustavust ta kõrgelt hindab.
Heimtali on Urvaste abikirik, kus jumalateenistust peetakse iga kuu kolmandal pühapäeval. Hubaseks ja koduseks, kus mitu noorpaari on soovinud end paari panna ja kontsertegi antud, teevad pühakoja ehedad telliskiviseinad, kaltsuvaibad, mis sõbraliku kaunistusena kõrgustest alla voogavad; puidu järele lõhnav põrand ja lagi, rõdule viiva trepi köiest käepide; laste käsitööna valminud aknakaunistused ja muugi.
Kiriku kujundust on Peeter Animäe sõnul arutatud EELK kunsti- ja arhitektuurinõukoguga. «Peeter Paenurm käis kohapeal ka üle vaatamas.»
Kui 1994. aastal Urvaste kogudusele Heimtali kirik tagastati, telliti pühakotta kohalike meeste puutöökojast altar, altarivõre ja suur puidust rist. Õpetaja teenib kogudust altarilaua taga.
Pinkide alla on paigutatud elektrisoojendus. «Üks jumalateenistus läheb meile maksma 10 krooni,» on Peeter Animägi elektrikulu välja arvestanud.
Rõdul, lae peal on laud mõne tooliga, kus õpetaja Salumets leeritunde läbi viib. Läinud aastal oli Heimtalis 5 leerilast ja 8 ristitut.
Kui Dolores Hoffmanni töökojas Heimtali kiriku roosaken valmis saab, võib Peeter Animäe süda rahul olla: Jumal on lasknud tema tööl kiriku ülesehitamisel imeliselt korda minna.
Sirje Semm

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)