Esileht » Uudis » Uudised »

Pühakoja kasutamise kord on abiks koguduste juhtidele

25.03.2009 | | Rubriik: Uudised

Piiskopliku nõukogu liikmed praostid Enn Auksmann (vasakult), Marko Tiitus ja Veiko Vihuri. Foto: Tiiu Pikkur

Piiskopliku nõukogu 17. märtsi istungi päevakorra kolm peamist teemat olid pühakoja kasutamise kord, kiriklikud mälestuspäevad ja kirikukalendri tulevik.

Piiskoplik nõukogu kiitis heaks Eesti kirikule kuuluva või tema kasutuses oleva kiriku, kabeli või mõne teise pühitsetud ruumi kasutamise üldise korra. 
Pühakoja kasutamise kord
Assessor Tiit Salumäe sõnul on praktiline vajaduse selle eeskirja järele suur. Ja nüüd on koguduse õpetajal, millele tugineda. Palju vaidlusi on tekitanud kontserdid ja eriti igasugused tuurid kirikutes. Keda lubada pühakotta esinema? Selle otsustab ikka kohalik õpetaja. Üldiselt on kollektiividel suur respekt kiriku vastu. Peapiiskop Andres Põder iseloomustas kirikus toimuvat lühidalt: kirikus toimub kõik Jumala auks ja kiituseks!
Elav arutelu tekkis raha eest (kontserdid, ekskursioonid jm) kirikusse pääsemise üle. Kas on ikka vaja kirikusse pääsemiseks mõningal juhul pilet lunastada? Siin on suur vahe linna- ja maakirikutel. Kui näiteks Tallinna Toomkirikus käib aastas tuhandeid turiste, siis peab kirik sellele rahvavoolule vastu pidama, puhas olema, seal peavad lambid põlema, keegi peab kirikuuksed lahti hoidma jne. Maakirikutes nii suurt rahvavoogu üldiselt pole, kuigi Saarte praost Veiko Vihuri nentis Karja kiriku väga suurt külastatavust. Lõpptulemusena jäädi ikka selle juurde, et teenistustevahelisel ajal võib kiriku kui turismiobjekti külastamise eest tasu küsida ja kirikukontsertidele võib pileteid müüa. Vastava korra üle otsustab koguduse juhatus.
Kiriklikud mälestuspäevad
Eesti kiriklike mälestuspäevadega soovitakse väärtustada Eesti kiriku rajajaid, kirikuelu edendajaid ja uuendajaid, märtreid, piiblitõlkijaid, misjonäre, muusika, vaimuelu ja hariduse edendajaid ning teisi silmapaistvaid isikuid kirikuloos.
Mälestuspäevade kalender võib kasuks olla kalendrikoostajaile ja see riputatakse Internetti. Nimekirja on võimalik edaspidi täiendada. Samas leiti, et mida lähemale ajas, seda keerulisem on teha valikuid, ja märgiti jätkuvalt, et meil ei ole vaimulike biograafilist leksikoni. Peapiiskopi sõnul on loetelus olevad nimed vähem või rohkem ka kirikukalendris esindatud olnud.
Kirikukalendri tulevik
Kirikukalendrit on trükitud aastaid, nõukogudeaegsest õhukesest kalendrikesest on saanud nüüdseks mahukas kauni kaanekujundusega ja mitmete lisamaterjalidega varustatud trükis. Ent aja jooksul on tõusnud ka kalendri hind. Kas iga kirikuline vajabki nii põhjalikku kalendrit? Võib-olla ostetaks rohkem väiksemamahulist, kuid odavamat? Või teha see hoopis veelgi mahukamaks ja suuremaformaadiliseks?
Nagu märkis Viljandi praost Marko Tiitus, on vaimulike ja koguduseliikmete vajadused erinevad. Kas peaks siis hoopis kaks erinevad kalendrit tegema? Tallinna praost Jaan Tammsalu leidis, et odavama ja õhema kalendri saaks lisada leerimaterjalidele. See leiaks kindlasti koguduseliikmete hulgas laiemat kasutamist. 
Konsistooriumi sekretariaadi juhataja Ülle Keel ootab vastuseid laiali saadetud küsimustikule, mis peaks aitama selgitada kalendri tulevikku. Üks on igal juhul selge: kui tiraaž jätkuvalt langeb, siis on endises formaadis kalendrit üha raskem välja anda. Koguduseliikmeid silmas pidades peaks üle minema õhemale variandile.

Tiiu Pikkur

Nõnda peab ülendatama inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. (Jh 3:14b,15)