2003. aastal vabariigi valitsuse ning
nii muinsuskaitse kui ka kiriku heakskiidu pälvinud riiklikule programmile
«Pühakodade säilitamine ja areng» seati kõrge eesmärk – tuua kümne aastaga
Eesti erinevate konfessioonide kirikud avariiohtlikust olukorrast välja.

Näide ladusalt toimivast programmist – Saaremaa Jaani kirik 2004 – projekt; 2005 – materjalide ettevalmistamine (100 000); 2006/2007 – restaureerimine (1 738 000). Ideaalne graafik ja väike töömaht võimaldas rahuliku ettevalmistuse ja pausideta töö. Ei kolimiskulusid ega objekti vahepealset konserveerimist. Kahe viimase aasta raha pandi kokku ja töötati 2006. a septembrist käesoleva aasta maini. Tööd: laetalastiku asendamine ja proteesimine, uus laelaudis; katusekandmiku restaureerimine ja uus katusekate. Objekt taaspühitsetakse 30. juunil kell 14.

Näide raskelt toimivast programmist – Järva-Peetri kirik 2005 – altariruumi katus; 2006 – umbes kolmandik pikihoone katusest; 2007 – raha ei ole (tasuti 337 000 eelmisel aastal tehtud tööde eest). Eesti üks suurema katusepindalaga maakirikuid. Suure katuse ehitus on katkestatud poole pealt. Nii tekib uue ja vana katusekatte üleminekukoht, mida pole lihtne tihedana hoida ning mida peab pidevalt kontrollima. Lisaks vaadet risustavad tellingud. Rändmeister saab sel aastal katusekimmid ette valmistada järgmise aasta omavahendite arvelt.

Ent aeg tegi korrektuure
ja kahjuks mitte soovitud suunas. Mida peljati juba ettevõtmise käivitamisel –
et programmi eelarvet hakatakse kärpima –, see ka reaalsuses juhtus. Kui algul
plaaniti aastaeralduseks 60 miljonit krooni, siis üsna kohe sai selgeks, et see
summa jääb pelgalt soovunelmaks. 

Muinsus ei ole riigi prioriteet

«Muinsuskaitse ei ole
kunagi olnud riigi prioriteete,» ohkab muinsuskaitseameti
restaureerimisosakonna nõunik Kaire Tooming, nentides Eesti Kirikule, et
ametnikuna oli ta algusest peale kindel, et eraldatav rahasumma on loodetust
tunduvalt väiksem.

Kümne aasta pikkuse
programmi puhul on paratamatu, et algselt paberile jõudvad plaanid ning
kalkulatsioonid kohendatakse ümber vastavalt reaalsele olukorrale. Programmi
prioriteedid – esmajärjekorras rahastatakse avariiolukorras objekte – on
Toominga kinnitusel aga jätkuvalt jõus.

«Muidugi ei ole
lootustki, et kümne aastaga kõik avariiolukorrad likvideeritud saaks, aga
vähemalt saame olukorra kontrolli alla. Oleme kaardistanud üldise seisukorra
ning jätkame seatud sihis,» kinnitab Kaire Tooming, kes programmi reaalsest
käivitumisest 2004 on töös olevatel objektidel oma nõunikusilma peal hoidnud.

Astus tagasi

Küll nimetab ametnik
kahetsusväärseks eelmise valitsuse tegevusaja lõpus kujunenud situatsiooni, kus
muinsuskaitsjatelt võeti korraline õigus suunata raha õigesse kohta. Selle
funktsiooni haaras enda kätte kultuuriministeerium.

Mäletatavasti reageeris
olukorrale teravalt muinsuskaitseameti osakonnajuhataja, pühakodade programmi
üks loojaid Ülo Puustak, kes nimetas kirikute päästmise programmi ummikus
olevaks ning, väljendamaks oma õiglustunnet, taandas ennast programmi nõukogu
juhtnõukogust. Puustak põhjendas oma nördimust: programmi tegevus on muutunud
mõttetuks, sest on poliitilise korruptsiooni maiguga. 

«Ka minul on väga kahju,
et poliitika hakkas segama meie tööd. Seni oli raha jagatud tõesti vajaduse
järgi, kusjuures pingerea koostamisel said sõna spetsialistid,» toetab Kaire
Tooming kolleegi, toonitades, et ametnik riigiaparaadis ei ole selles
kontekstis spetsialist. Nii pidid kirikud, mis vajasid toetusraha
esmajärjekorras või kus tööd juba käimas, leppima ooterežiimile jäämisega.

Poole miljoniga kirikut
ei restaureeri

Tooming toob näiteks
Harju-Jaani ja Järva-Peetri kiriku pikihoone katused, mis on hinnatud
avariiohtlikeks ning kuhu oli plaanitud rahaeraldus, ent kus tööd ometi pooleli
on jäänud. Samuti on suureks murelapseks Hageri, Käru ja muinsuskaitse all olev
Haljala kirik.

Haljalas alustati
käesoleval aastal kiriku katuse renoveerimist, aga kui Wunibald Ehitus OÜ vana
pikihoone katuse lammutas, selgus, et uue pealesaamine lükkub teadmata ajaks
edasi. Raha (pühakodade programmilt eelmisel aastal ligi 586 000 krooni
ning tänavu 475 000 krooni) sai otsa.

«Vähem kui pool miljonit,
mis me saime sel aastal Haljalale ning veel mõnele kirikule eraldada, on
sümboolne summa. Selle rahaga ei tee sellistel objektidel suurt midagi, aga see
oli ka kõik, mida suutsime vähenenud eelarvest välja pigistada,» selgitab
nõunik. Täna ei ole veel teada, kui kauaks jääb koormakile muinsuskaitse alla
kuuluvat objekti varjama.

Ka Tartu Jaani kiriku
terrakotafiguurid on muinsuskaitsja südamel, sest siingi jäi lubatud
rahaeraldus ära.

Ehitaja töötab võlgu

Pikaajalise
restauraatoritöö kogemusega Frantsiskus OÜ juhataja Tõnu Parmakson kinnitab
Eesti Kirikule, et peab programmi juhtnõukogu tegevust restaureerimist vajavate
sakraalhoonete pingeritta sättimisel üldiselt õiglaseks ning professionaalseks.

Võimalikud käärid võivad
tekkida eelarve alarahastamisest ning paratamatusest, et abivajavaid
pühakodasid on tõesti palju. «Kõige kahetsusväärsem on, kui peame mõnel
objektil tööd pooleli jätma. See pole ka majanduslikult mõistlik, sest küllalt
kaaluka osa konkreetse objekti eelarvest võtabki tööde alustamine ning lõpetamine,»
mõtiskleb Parmakson.

Ta toob näite, et
juba tellingute seadmine vältab mitu nädalat. Omaette tegevus on töömeestele
majutuse ja toitlustamise korraldamine ning sisseelamine objekti
spetsiifikasse. Näitlikustamaks oma väidet, kirjeldab Parmakson juhtumit
Raasikul, kus tööd tõeliselt avariiohtlikul objektil pidid katki jääma, sest
algselt lubatud raha jäi tulemata: «Tegime kiriku laetööd isegi võlgu, sest
kuidagi väga kahju oli pooleli jätta nii ebaloomulikus etapis.»

Sama kaugel kui taevas maast

Pahameelt
väljendavate inimeste leeri kuulub ka õpetaja Anti Toplaan Saaremaalt, kes on
oma hinnangus resoluutne: «Pühakodade programmiga seoses on asi laitmatusest
sama kaugel kui taevas maast. Kui 2005. aastal sai kirikute juures rääkida veel
mingisugustest prioriteetidest, siis eelmisel aastal muutus olukord
kultuuriministeeriumi, muinsuskaitsjate ja kiriku vahel võrreldavaks Eesti ja
Venemaa vaheliste suhetega.» Toplaan peab kahetsusväärseks olukorda, kus
muinsuskaitseamet on küll võtnud endale ülesandeks vastava komisjoni kaudu
kontrollida ning teha ettekirjutusi, aga ei suuda anda nõutud tööde tegemiseks
vahendeid.

Saaremaa kirikuid
silmas pidades teeb Toplaan kriitikat muinsuskaitsjate aadressil: «Olukorras,
kus kirikud tahaksid ise väiksemaid asju oma vajadustest lähtuvalt korrastada,
aga muinsuskaitse filosoofia soovib ka ladestunud tolmu säilitada, ei ole
üksmeele saavutamine kerge. Kui kogudusel on õnnestunud oma vahenditest või
kohaliku omavalitsuse toetusel vahendeid hankida, tohivad töid kiriku juures
teostada vaid vastava litsentsiga ettevõtjad, kelle töö on väga kallis.»

 Ta toob näite Kuressaare kirikust, kus
ainuüksi sisearhitektuurse projekti kinnitamine võttis aega kolm aastat. Kokkuvõttes
peab Toplaan vajalikuks «sellise ebaterve ja mittenormaalse olukorra
lahendamiseks muuta vastava ala poliitikat algusest lõpuni».

Mille alusel toimub rahaeraldus?

Kaire Tooming ei
nõustu, et muinsuskaitse seob kogudusi käsist-jalust. «Vastupidi, meile
imponeerib suuresti, kui näeme, et kogudused ise ilmutavad praktilist
valmisolekut oma kodukirikut aidata.» Tema sõnul on alati kergem leida
riigikassast ressursse, kui kogudusel on ette näidata ka omafinantseering või
on kogudus suutnud leida sponsoreid. Pühakodade programmi juhtnõukogu arvestab
objekte pingeritta sättides koguduste põhjendusi.

Juhtnõukogusse
kuuluvad Eesti suuremate konfessioonide liikmed, esindaja Eesti Kirikute
Nõukogust, ministeeriumidest ning muinsuskaitseametist. Vastutus otsuste
tegemisel jaotub seega õiglaselt ning otsus tugineb demokraatlikele
printsiipidele.

«Eestimaal pole
minu meelest ühtegi vähemalt saja-aastast kirikut, kus ei vajataks sellest
programmist miljoneid pühakoja kordategemiseks. Millest oleks õige valikuid
tehes lähtuda? Kas kiriku vanusest või sellest, kui palju inimesi seda pühakoda
külastab? Muinsuskaitsjate seisukohalt tuleks korda teha väga vanad kirikud,
sõltumata sellest, kas seal veel inimesi käib või mitte. Kas samasugune peaks
olema ka kiriku seisukoht? Ma pole enam päris kindel,» jagab kirikulehele oma
mõtteid Tallinna Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu.

Kaire Tooming
rõhutab, et pühakodade programmist saavad rahastust mitte üksnes muinsuskaitse
alla kuuluvad kirikud, vaid ikkagi hooned ja esemed, mille seisukord on
kriitiline ning jätkuv eksistents 
vahelesekkumiseta kaheldav.

Näiteks sai
eelmisel aastal katuse restaureerimiseks raha Pindi kirik, mis ei ole kaitse
all. Toominga sõnul on praegu suhteliselt raske saada raha  elektritöödeks, kuid signalisatsiooni
paigaldamiseks antakse vahendeid kergekäelisemalt, sest see seostub kiriku
kaitsega.

«Jättes välja
poliitika, võib öelda, et programm toimib ning kannab jätkuvalt oma eesmärki,»
kinnitab muinsuskaitseameti nõunik Kaire Tooming.

Ei saa me läbi poliitikata

Ja siiski ei saa
kirikuhoolduse ja restaureerimise teemat vaadata apoliitilises võtmes. Palju
elevust tekitas viimaste riigikogu valimistega võimule pääsenud koalitsiooni
lubadus suurendada kordades rahaeraldust pühakodade restaureerimiseks.

Maakondi külastav
kultuuriminister Laine Jänes tunnistas 15. mai intervjuus ajalehele Nädaline:
«Meil on sadu kirikuid, mis vajavad remonti, sest nad on olnud kaua õnnetus
olukorras. 50 aastat justkui ei ole tohtinud neid olemaski olla ja me ei ole
jõudnud viimase 15 aasta jooksul kõike korda teha. /…/ Seetõttu oleks oluline
kirikutele eraldatavat raha suurendada. Idee on 100 miljonit aastas, praegu on
see summa 14 miljonit.»

Samas edastas
Nädaline kultuuriministri ettekujutuse: «40 miljonit jagaks kirikute nõukogu
koos muinsuskaitseametiga väiksemate kirikute tarvis. /…/ 60 miljonit jääks
suurte kirikute, näiteks Narva Aleksandi kiriku restaureerimiseks./…/ Sellest
rahast tasutaks edasi Tartu Jaani kiriku liisingumakseid. Lisaks veel Peterburi
Jaani kiriku kordategemine.»

Seega on ehk –
kuigi seda on enne konkreetsete lepingute jõustumist vara tunnistada – halvemad
ajad Eesti pühakodade jätkusuutlikkuse seisukohalt ümber saamas. Et koguduse
eelarvest on kodukiriku kordategemist raske korraldada, soovib riik tõhusamalt
õla alla panna.

Nii nagu
programmi «Pühakodade säilitamine ja areng» sissejuhatusest lugeda võib: Riik
tunnustab kõigi konfessioonide ja kirikute tegevust ühiskonna normaalseks
toimimiseks vajaliku eetilise õhkkonna loomisel ning näeb kirikus partnerit
kultuurialaseks koostööks.

Lisaraha jagamisest

Segadust
tekitasid 2006. aasta rahaeraldused Tallinna Jaani ja Rapla kiriku
restaureerimiseks. Avalikkusele jäi mulje, et tegemist oli raha suunamisega
riikliku pühakodade programmi kärbitud eelarvest kirikutele, mis ei seisnud
pingereas esimeste seas. Tegelikult sai programmist «Pühakodade säilitamine ja
areng» 5 miljonit krooni interjööri restaureerimistöödeks Tallinna Jaani kirik.
Rapla kirikule eraldatud 5 miljonit tuli otse kultuuriministeeriumist ning
sellel ei ole pühakodade programmiga mingit pistmist.

Kaire Toominga
hinnangul võis segadust luua kultuuriministeerium oma vastulausetes
ajakirjanduses toodud kriitikale. Ministeerium nimetas, et kõik rahaeraldused
tulevad «ühisest kirikute rahast», mis jättis kokkuvõttes mulje, et pühakojad
on saanud suuri summasid.

Veel aitas pilti
hägustada riigikogu parteide erakorraline rahajagamine Eesti erinevatele
konfessioonidele, mida ametlikus retoorikas nimetati valimiskingituseks, ent
mille ajakirjandus ristis «kommirahaks». 202 miljonit krooni peegeldati algul programmile
«Pühakodade säilitamine ja areng», kust see siis vastavatele objektidele laiali
saadeti. Kuhu täpselt ja kui palju raha, see oli ette määratud ning pühakodade
programmi juhtnõukogul ei olnud siin sõnaõigust.

Sellest nn
kommirahast sai EELK raames näiteks miljon krooni Pilistvere kogudus
kommunistliku genotsiidi muuseumi hoone rekonstrueerimiseks, 1,5 miljonit
krooni Tartu Pauluse kirik ja miljon krooni Paide Püha risti kogudus kiriku
renoveerimiseks.

Liina Raudvassar