Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Pühakoda on teiseks koduks

21.12.2005 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Leonhard Laanemaa (72) elu on kindlal usuteel kulgenud.
Paarkümmend aastat Tartu Maarja koguduse kirikuvanema ametis olnud mees on kodust kaasa saanud eluhoiaku, mis teda igal ajal ja igas olukorras kandnud. «Ususädeme on mulle andnud vanaema,» ütleb Peipsi-äärses Laane külas sündinud ja 17. eluaastani seal ka elanud mees.
Kui lapsena rõõmsalt
Laanemaade kodutalus kasvas 8 last, pime vanaema oli «lastekarjas», kui vanemad tööd rügasid teha. Vanaema teadis peast lauluraamatu laule, aitas lastel palvet lugeda.
«Isa sammus vanaema jälgedes. Iga kord, kui ta teele läks, istus vaikselt vankris, pani käed kokku ja lõi risti ette. Eks ma olen elus näinud, kuidas Jumal hoiab ja saadab neid, kes Tema poole pöörduvad. Ei tasu karta, kui oled Jumala kaitse all, ei lange sul siis juuksekarvagi.»
17 ha maad, mida metsa raadamisega pidevalt juurde võideti, ja kalarikas järv pidi pere ära toitma. «10-11 inimest istus lauas,» meenutab Leo ja mõtleb tänagi tänus oma isale, kes suutis pereelu hästi korraldada. «Isa sõitis ikka pühapäeviti Mehikoorma kirikusse. Ega meid lapsi igakord kaasa võetud. Olime vast 4-5 aastased, mäletan, kui isa väravad lahti tegi ja vankrisse istus, meie jäime õuemurule taga nutma, et meid maha jäeti.»
Leo ristiti Mehikoorma kirikus, leeris käis ta Räpinas, sest selleks ajaks oli Mehikoorma kirik sõjast maha põlenud. Leeriõnnistuse sai ta 29. juulil 1956. aastal õpetaja Johannes Sillalt.
Kaunim linn on Eestis Tartu
Kui oled lahtiste kätega, ei jää kusagil hätta. Pärast sõjaväeteenistust linna tulles proovis Leo mitut ametit, töötas parvetuses ja aparaaditehases. Pikemalt mehaanikuna Heidemanni trükikojas, kus tal oli «propusk», mis lubas ruumi, kus seisis erilise valve all trükimasin. Pensionile jäi ta mööblikombinaadist, kus oli töötanud paarkümmend aastat.
Leonhard ja Agnes Laanemaa ja nende vanema poja Raivo pere elab pea pool sajandit tagasi ehitatud kodus Tartu äärelinnas Sepakuru tänavas. Sõjaväest tulnud noore mehena polnud Leol linnas kindlat eluaset. Ja kui miilitsad teda sissekirjutuse puudumise pärast kimbutama hakkasid, läks ta täitevkomitee esimehe jutule, et majaehituse krunti saada. «Poisike olin, mis ma ehitusest teadsin ja raha ka ei olnud,» meenutab Leo, kuidas ta 500 kõrvalepandud rublaga 1957. aastal majaehitusega pihta hakkas.
Laanemaade perre sündis kolm poega. Igal oma elu ja saatus: Raivo on loomaarst, Ülo töötab Tarmekos ja Avo on õppinud muusikuks. «Miniad olid mul ristimata ja leeritamata, aga Jumal tuli appi ja kõik poisid said pühasse abielusse seatud.» Lapselapsi on neli sündinud.
Oma käed sa laota
Jumalateenistustel hakkas Leo käima ülejõel Peetri kirikus. 7. juunil 1987. aastal õnnistas õpetaja Otto Tallinn Leonhard Laanemaa ja Robert Konti Maarja koguduse kirikuvanemaks. (Peetri kirik pakkus toona peavarju kahele kogudusele: nii enda omale kui ka Maarja kogudusele.) «Ega töö juures selle peale väga hästi vaadatud,» ütleb Leo.
Legendaarne Maarja kirikuvanem Herbert Rauba oli selleks ajaks olnud ametis 18 aastat. «Raubalt oli palju õppida, täpsust ja usukindlust,» ütleb Leo, kes tänaseks on ise saanud kõige vanemaks kirikuvanemaks viie sama ameti kandja hulgas koguduses.
Maarja kogudus lahkus Peetri kirikust, kui kliinikumi käest saadi tagasi kogudusemaja Õpetaja tänavas. «Kui haigla välja kolis, hakkasime vaheseinu maha võtma. Seal olid väiksed kabinetid, igas oma veevärk sees, kaks röntgenit, filme mitu kapitäit. Eks me ise kõike tegime, pühapäeval jumalateenistusel kutsuti inimesi appi remonditöödele,» räägib Leo, kes ei mõista, miks siis kogudusele kirikut ei tagastatud, kui ometi nii palju maju nii paljudele tagasi anti. «Kas need kõrvalhooned on nii tähtsad, et ei taheta varandusest loobuda?»
Kirik püha paik
Leo usub, et ka kirik tuleb kord koguduse kätte. «Usku mul selleks on.» Herbert Rauba ja õpetaja Villu Jürjo eestvõttel käidi aastaid tagasi pea igal pühapäeval oma kiriku ehk siis Maaülikooli võimla trepil palvetamaski.
«Ma olen kuue õpetaja all olnud,» ütleb Leo ja loeb vaimulikud üles: «Richard Sisask, Otto Tallinn, Villu Jürjo, Peeter Vigel, Gustav Kutsar ja Peeter Paenurm. Igal mehel on oma käekiri olnud, ei saa ju ühtemoodi ollagi. Sisask oli kõva ja selge häälega, Tallinn maheda häälega. Tema jaoks ehitasin Peetri kirikusse võimendi, et hääl ikka kosta oleks. Jürjol oli hea pagas ja võis jutlust ütelda ka ette valmistamata; mulle ta meeldis, oli kõva ehitaja. Vigel oli meil lühikest aega.»
Leo ootab pühapäeva ja valmistab ennast selleks ette. «Minu isa ei söönud ka hommikul, kui kirikusse läks. Ütles, et läheb lauakirikusse, sellepärast. Ma ikka võtan pisukese pala hommikul, päev on pikk,» ütleb mees, kellele pühapäevane jumalateenistus annab helge meele ja jaksu kogu nädalaks. Et jõuaks uut pühapäeva oodata ja kohtumist oma Issandaga.
Sirje Semm

Kirikuvanem ehk vöörmünder on õpetaja parem käsi ja abimees koguduse usulises ja kõlbelises ülesehitamise töös.

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)