Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Pühakirja neljakordsest mõttest 4. osa

07.12.2011 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

4.
Võiks arvata, et otsese tähenduse kindlakstegemine on üsna lihtne. Paraku ei ole pühakirja puhul paljudel puhkudel sugugi kindel, milline mõte on otsene. Näiteks. Paulus, rääkides abikaasade suhtest, kirjutab: «Naised, olge oma meeste vastu otsekui Issanda vastu, sest mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea, tema ise on oma ihu Päästja. Kuid nagu kogudus alistub Kristusele, nõnda alistugu ka naised meestele kõigis asjus. Mehed, armastage oma naisi otsekui Kristus on armastanud kogudust. [---] Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. Keegi pole ju kunagi vihanud iseenese ihu, vastupidi, ta toidab ja hellitab seda otsekui Kristus kogudust – oleme ju tema ihu liikmed. ‘Seepärast jätab inimene oma isa ja ema maha ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks’ [1Ms 2:24]. See saladus (kr mysterion, ld sacramentum) on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest. Kummatigi, igaüks teiegi seast armastagu oma naist otsekui iseennast, naine aga kartku meest.» (Ef 5:31–32) Kas see käib otseselt abielulise käitumise, abielu kui sakramendi või hoopis Kristuse ja koguduse suhte kohta? Ilmselt käsitletakse kõiki korraga.
Kristluses tõlgendatakse Vana Testamenti – juudi silmis meelevaldselt! – allegooriliselt. Olulised ei ole kunagised sündmused kui sellised, vaid nende aplikatsioon Kristusele resp. kristlastele. Uus Testament algab Matteuse evangeeliumiga, Matteus aga kasutab ohtralt nn refleksioontsitaate, s.t Vanast Testamendist võetud seiku, mille puhul ta leiab, et need on just Jeesuse elus täide läinud. Näiteks Jeesuse nimepaneku (Mt 1:22 jj), Egiptusesse põgenemise (Mt 2:15) ja Petlemma lastetapmise (Mt 2:17 jj) puhul korratakse aina: «Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu.»
Samamoodi kordub Jee­suse kannatuse kirjelduses (Mt 27:9 jt). Kuid Matteus ei ole ainus, kes tahab oma rahvuskaaslastele tõestada, et Jeesus oli tõotatud Messias, kelle elus läks täide ettekuulutatu, näiteks Jeesuse ristimisel kostab taevast Ps 2:7 ja Js 42:1: «Sina oled mu (armas) Poeg, täna ma sünnitasin sinu / sinust mul on hea meel» (Mt 3:17, Mk 1:11, Lk 2:21).
Võiks öelda, et Vana Testamendi kiriklikul kasutamisel ongi allegooria põhiline, eriti oli ta seda muidugi algusaegadel. Näiteks. Paulus ütleb: «Vennad, ma ei taha ju, et teil jääks teadmata: kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere ja kõik ristiti Moosesesse pilves ja meres ja kõik sõid ühtsama vaimulikku rooga ja jõid ühtsama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis käis nendega kaasa: see kalju oli aga Kristus» (1Kr 10:1–4). Edasi järgneb rida hirmutavaid näiteid 40aastasest kõrbeteekonnast, mille lõpul on tõlgendamise juhis: «Aga need asjad on juhtunud neile kujundlikult (kr typikos), kirjutatud aga hoiatuseks meile, kelle kätte jõuab aja lõpp» (1Kr 10:11).
Anagoogiline ehk eshatoloogiline tähendus on suurel osal prohvetiennustustest lõpuaja kohta, ka nendel, mida tõlgendatakse allegooriliselt Kristuse kohta käivateks. Näiteks. Jõululaupäeva liturgilisel jumalateenistusel loetakse esimeseks lektsiooniks florilegium Vana Testamendi ettekuulutustest Kristuse kohta (1Ms 3:15, 12:2, 26:4, 49:8,10; 5Ms 18:18 jj; Ps 89:4 jj; Mi 5:1; Ml 3:1). Kui võtta aga mõned salmid juurde eest- või tagantpoolt, on selge, et veel enam räägivad need pühakirjakohad tulevasest aioonist.
Piirdugem vaid viimasega, mis jätkub: «Aga kes suudab taluda tema tuleku päeva? Ja kes jääb püsima tema ilmudes? Sest tema on nagu sulataja tuli ja nagu pesupesija leelis. Ta istub, sulatab ja puhastab hõbedat, ta puhastab Leevi poegi ja selitab neid nagu kulda ja hõbedat: siis toovad nad Issandale õige ohvrianni. Siis meeldib Issandale Juuda ja Jeruusalemma ohvriand nagu muistseil päevil ja ammuseil aastail.» (Ml 3:2–4) Ja mõni salm edasi on konkreetsed juhised, kuidas Jaakobi lastel tuleks käituda: «Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu [jne]» (Ml 3:10). Kõik neli tähendus- ja tõlgendustasandit on leitavad, aga põhiline on taolistes tekstides eshatoloogiline, s.t see, mis ei täitunud Kristuse sünniga ja mida peab alles lõpuajalt ootama.
Tänapäeva eksegees oma ajaloolis-kriitilise meetodiga kardab subjektiivsuse hädaohtu ja sellest sugenevaid väärinterpretatsioone, mis pühakirja neljakordse mõttega võivad kaasneda. Kõigepealt kurdavad tänased eksegeedid ajaloolise ja kontekstuaalse mõtlemise nappust, mis sellele meetodile omane on. Ta ei võta kuigivõrd arvesse ilmutussündmuse ajaloolisust, ka ei arvestata piisavalt pühakirja tekkimisel mõjunud inimlikku faktorit.
Toomas Paul, teoloogiadoktor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)