Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Pühajõe kogudus sai Maarja nime

17.06.2015 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Pärast jumalateenistust ja enne kirikukohvi soovivad vaimulikud kirikulistele õnnistatud pühapäeva: peapiiskop Urmas Viilma (vaimulikest vasakult esimene), õpetaja Peeter Kaldur ja diakon Tõnis Tamm. Liina Raudvassar

Seoses koguduse esmakordse nimetamisega neitsi Maar­ja nimega oli 14. juuni jumalateenistus Viru praostkonna Pühajõe kirikus tavalisest pidulikum.

Au nimetada kogudust esimesena uue nimega sai osaks peapiiskop Urmas Viilmale, kes pärast hommikust teenistust Jõhvi kirikus võttis osa kell 13 alanud jumalateenistusest Toila vallas asuvas Pühajõe kirikus. Nii nagu Jõhvis, pidas peapiiskop ka Pühajõe kirikus jutluse, kusjuures ei kasutanud selleks ei sama kirjakohta ega jutluseteksti.
Kirikupea avaldas head meelt, et kogudus on otsustanud siduda oma nime Jumala ema neitsi Maarja nimega ja et Maarja nime saamine ajastub teema-aastale «Maarjamaa 800».
Tõsiasja, et elus on tihti suur rõõm ja kurbus käsikäes, tõi jutlus samuti esile. Kirikupea meenutas, et 14. juuni läks Eesti rahva ajalukku juuniküüditamise aastapäevana, mille märgiks on ka täna riigilipud pooles vardas.
Jutlustaja sidus rahva loo Pühajõe koguduse narratiiviga – aeg on põiminud mõlemasse ohtralt nii helgeid kui süngeid lõimi. Aga kui uskuda ja usaldada Jumalat, kes ei väsi õnnistamast, saab ka pimedamast ööst uue päeva algus.
Kui hoiame kinni oma usust, mille peale meid on ristitud, pärime igavese elu, kinnitas peapiiskop ja lisas: «Selles ülestõusmisusus oleme matnud oma lähedased, ka need, kes jäänud võõramaa mulda.»

Rahvas on hoidnud
«On hämmastav ja imeline, et kõik see, mis koguduse likvideerimisel ära võeti, säilis inimeste hoidmisel veatult alal,» rääkis õpetaja Peeter Kaldur, kes oli 1990. aastal taastatud koguduse esimene õpetaja.
Kaldur meenutas, kuidas 1980ndate lõpus olid kiriku varemed seisus, mis tegi nende vahel käimise eluohtlikuks.
1988. aastal hakati kirikut taastama plaaniga võtta see kasutusele tavandi-kontserdihoonena. Aga aeg keeras uue lehekülje ning sarnaselt mitme teise pühakojaga äratati ka Pühajõe kirik uuele elule juba Jumala teenimise kojana ja taaspühitseti 23. juunil 1990.
Kiriku ja koguduse taastamise käigus tuli esile, kus üks või teine jumalakoja interjööri kuulunud ese nõukogude ajal pelgupaiga oli leidnud. Näiteks oli armulauakarikas «eksiilis» kohaliku kolhoosi kontoris, roheliseks värvitult oli pühitsetud ese kasutusel tuhatoosina.
Väheldane kirikuhoone, mille helget siseilmet toetavad Dolores Hoffmanni värvikad vitraažaknad, oli pühapäeval kirikulistest tulvil. Peale omade, eesotsas juhatuse esimehe Tiiu Truupõlluga, oli jumalateenistusel ka külalisi.
Pärast teenistust rivistusid õnnitlejate ritta kohaliku omavalitsuse esindajad, nunnad Kuremäe kloostrist ja esindajad Hattstedti sõpruskogudusest Saksamaalt. Kogudusele sooviti Jumala hoidmist, õnne nime saamise ja läheneva taastamise 25. aastapäeva puhul.
«See on olnud koguduse soov,» vastab Pühajõe koguduse hooldajaõpetaja Peeter Kaldur küsimusele, kuidas ja miks valiti just Maarja välja pühakute reast, kelle nime kirik ja kogudus nüüdsest kannab.
Ta selgitab, et kogudusel oli plaan nime võtmisega tähistada kiriku ja koguduse taastamise 25. aastapäeva.
Otsus ühe nime kasuks langetati nõukogu koosolekul kahe hääletusvooru tulemusel, kergitab ta loori protseduurilistelt üksikasjadelt, nimetades sedagi, et valik langetati viie nime vahel.
«Oluline on, et kogudusel on pühaku nimi,» rõhutab Kaldur, jäädes nõusse, et luterluses on pühaku tähendus võrreldes katoliiklusega teine, ent pühaku nimetamine ei ole ka meie kirikus kuidagi halb või võõristav.
Liina Raudvassar

Pühajõe kogudus ja kirik
Alates kevadest 2015 kannab neitsi Maarja nime
Esimene kirik ehitati Jõhvi abikirikuna 1467
1839 õnnistati kivikirik, pärast põlengut taastati 1894
1939 kogudus iseseisvus
1968 kogudus likvideeriti ja kirik hävis
1990 registreeriti kogudus ja pühitseti taastatud kirik

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)