Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Pühade andide vastuvõtmine

13.05.2020 | | Rubriik: Kirikuelu
Mattias Palli õigeusu kirikus armulauda jagamas. Internet.

Kuidas on Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus epideemiaohu tingimustes korraldatud armulaua jagamine ning milliseid ettevaatusabinõusid nakkuse leviku vältimiseks tarvitatakse?

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ülempreester Mattias Palli: 

Püha armulauda jagatakse praegusel ajal vaid vähestele, tegelikult murdosale kiriku liikmetest. Lauljad, kirikuteenrid ja ehk mõni muu inimene (nagu vaimuliku abikaasa vms), kes kirikus on, võtab minu teada Issanda ihust-verest osa enam-vähem tavapärasel moel. See tähendab, et kui preester tuleb karikaga välja, siis astub juurde (hoides teiste armulaualistega kahemeetrist vahemaad), avab suu ning preester paneb pühad annid lusikaga ettevaatlikult inimese keelele. Kui varem paljud „limpsasid“ lusikat, siis nüüd oleme kõigil palunud suu hästi avada, nii et lusikat kallutades satuvad pühad annid suhu ilma kontaktita. Enamasti see ka õnnestub. 

Nn pealejoomine ehk järelvein on jäetud ära, kuid soovijad võivad pärast Issanda ihust-verest osasaamist võtta taldrikult kirikuleiva tükikesi. See on mõeldud selleks, et pühad annid paremini alla läheks ja neid kogemata välja ei sülitataks või köhitaks. Lisan veel juurde, et vaimulikud puhastavad lisaks tavapärasele kätepesule (lavabo) enne liturgiat veel ka selle käigus mitu kord käsi ja püüavad muidu väga ettevaatlikud olla. Samuti puhastatakse hoolikalt pühad riistad ja igasugused pinnad (altarilaud jne.)

Mitmed võtavad pühi ande praegusel ajal vastu ka täiesti eraviisiliselt, kuid praktika on enam-vähem sama. Preester laseb nn haigeandidel (püha ihu, mis on immutatud püha verega ja kuivatatud) tillukeses karikas veiniga läbi imbuda ja annab seda lusikaga.

Püha armulaua andmine lusikaga võib teise praktikaga harjunud kristlastele tunduda kummaline ja ohtlik, ent meie kiriku kogemus meil ja mujal on näidanud, et kuskil pole teadaolevalt nakkushaigused selle kaudu levinud. Soome ja mõne muu õigeusu kiriku praktikas kasutatakse ka ühekordseid puulusikaid või muid taolisi abinõusid. Meil pole selleks vähemalt nüüdsel karantiiniajal vajadust nähtud, sest armulaualisi on väga vähe. Iseenesest pole apostlik-õigeusu kirikus välistatud ka nt püha leiva kastmine pühasse verre ja asetamine armulaualise keelele, nagu vist osas roomakatoliku kirikutes tehakse, või mingi muu taoline lahendus. Lusikas on meil kasutusel „alles“ II aastatuhande algusest ega ole mingi põhimõtteline asi. 

Samas on igasugune armulaua pühitsemine ja jagamine teoreetiliselt seotud nakkusohuga – mis siis, et pole kuulnud ega lugenud, et keegi kuskil oleks armulaualt nakkust saanud. Kartev inimene või pedantne tervishoiuametnik leiaks kindlasti igal juhul põhjust asja ohtlikuks pidada, aga usklik vaatab küll mõistlikkuse piirides ette, kuid tuleb Issanda karikale kartmata. Lisan veel, et tihe armulaual käimine, mis küll veel mõnikümmend aastat tagasi polnud nii üldine, on meie kiriku õpetuse ja vaimuliku elu seisukohalt väga oluline. Loodame ja palume, et nakkusoht tasapisi kahaneb ja võime normaalse elu juurde tagasi pöörduda.

See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand. (Sk 4:6)