Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Pühade ajal on elu ikka veidi teistmoodi

04.06.2014 | | Rubriik: Kirikuelu

Nelipühad ehk suvisted (ka meiud, kasepühad, karjase- ja kiigepühad) tähistavad Püha Vaimu väljavalamist apostlitele 50. päeval pärast ülestõusmispühi ning liikuvate pühadena võivad olla ajavahemikus 10. maist 14. juunini. Püha Vaimu väljavalamisega sai alguse Kirik.
Suvistepühadeks kui suve saabumise ja vastuvõtmise päevadeks püüti lõpetada kevadkülv, koristati toad ja õu, käidi saunas ja toodi tuppa kased.

suvisteTeio oli väike poiss. Ta elas koos oma isa ja emaga külas. Külasid ja neis elavaid inimesi jäi järjest vähemaks – nii rääkisid suured inimesed omavahel –, aga nende küla veel püsis. Sest siin olid Teio, isa, ema, Lõhmuse Salme ja Moki, nende koer. Kuidas siis ei püsinud!
Elu oli lihtne. Hommikul tuli ärgata, tõusta ja õhtul sunduslikult magama minna. Terve päeva võis õues hoonete vahel traaveldada. Võis minna lauda otsast küüni taha, kus seisis isa vanaraualadu. Eriline ja mõnus oli see kevadine lõhn, kui maa kuivas ja kulu sees lõhnasid õli järele masinajupid. Päikesepaistes püüdis Teio neist midagi kokku sättida.
Nüüd oli õhtu. Vanemad magasid. Isa norskas veidi. Vanematega oli üldse see häda, et nagu õhtu tuli, nii nad kippusid varakult magama minema. Ei meie jõua enam midagi – ütlesid. Hommikul olid nad aga ammuilma enne Teiot toast kadunud. Oleks ju tahtnud veel vanematega koos mängida, midagi rääkida, aga kus sa saad! Teio oli põgusast unest taas ärganud. Ähmases valguses pigistas silmi. Kell seina peal näitas üksteist läbi.
Pühad olid tulekul. Või juba tulnud. Kes sellest täpselt aru sai, mis momendil nad tulid. Seda olid vanemad rääkinud, et pühad tulevad. Teio mõtles sõna «pühad» üle. See pidi olema midagi kõrget ja ülevat. Pühad, pühad – pea ei võtnud kinni, mis see just täpselt on. Teio vaatas lage. Siis pööras pea kõrvale. Kask. Diivani otsas veenõus seisis roheliste lehtedega kask.
Isa oli puukese truubi külge sidunud. Kasepuu paistis kui haruldane külaline kohas, kus tavaliselt kedagi ei olnud. Teio tõusis hästi tasakesi püsti: kui ema märkab, on jälle pahandamine. Teio lähenes kasele, sisenes õrna võrasse. Lõhn, lõhn, kaselehtede lõhn viivitas hetke pikemaks. Teio hingas nõnda laialt, kui jõudis.

Meelde tulid päevased sündmused. Nad olid käinud isaga kaski toomas. Soe päikesekullane pärastlõuna. Sõitsid ATVga kaugele heinamaale, mõni kilomeeter eemal. ATV-l oli käru taga ja Teio istus kärus. Kaks kaske juba oli ja siis tuli isa veel kolmandaga võsast välja. Ütles, et ühe kase viime ikka Lõhmuse Salmele ka. Isa näis kase sees kui iseliikuv puu.
Teio muudkui istus okstes ja hoidis põhjast kinni, kui nad koju sõitsid. Mõned kaselehed kleepusid Teio käele ja näole. Isa rääkis õuel, et tänavu on suvisted hilja, kaselehed juba hästi suured, vaja vihta teha sauna jaoks. Imearmas ja mõnus õhtupoolik kulus kärmelt.
Millalgi olid nad saunas käinud. Teio mäletas seda, et ema istus toas tugitoolis ja harjas juukseid. Muidu polnud tal kunagi aega niimoodi istuda ja pead harjata. Midagi teistmoodi selles pühadeajas ikka pidi olema. Polnudki ühtejärge päratult kiire.
Suured inimesed kiirustasid, kiirustasid, aga kasu sellest polnud. Homme olid nad jälle väsinud, loiud ja vähe kurjadki, kui Teio midagi ütles. Ei nendega saanud asja. Teio ohkas. Kõige parem oligi nii, kui vanemad magasid. Siis võis ise olla ja hingata ja näha ja tunda.
Teio nägi läbi köögiakna õue. Kõrgem perv viis õuetee Lõhmuse Salme poole, naabermajani. Perve peal reas õitsesid valged sirelid. Lillasid sireleid ei näinud enam õites. Tokkidest aed sirelite vahel lagunes järjest enam. Aialapid vajusid üht- ja teistpidi kaldu. Roigaste vahel paistis Teiole paar pruunikat tünni.
Pilt näis väga tuttav pikkadest õuepäevadest. Ent ometi oli nähtavas palju teistmoodi. Kaunis valgus kumendumas sirelite peal ja teel kaugemal. Kena valgus otsekui kutsus kaasa minema naabermajani ja kaugemale veel. Seal seisab siis väike Teio taevavalguse all, adub vaid paistet.
Poiss ronis vanale raskele kirjutuslauale toaseina ääres, ninaga kardina ligi. Ta silus pikka särki üle põlvede enda ümber. Metsa peal, mis aknast paistis, oli samasugune kaunis valguskumendus. Seda näis hästi laialt, ühest servast teiseni ja veel rohkemgi. Valguspaiste seisis; otsekui klaasistunult nägi Teio seda metsale valatud olevat.
Teio vaatas seda samuti liikumatult hästi kaua aega, hingaminegi läks meelest. See oli tõeline, see oli tõsine, imeline ilu, mida ta nägi. Ta tundis end olevat päriskoju jõudnud jahtunud ehavalguses. Koju, kust tal ei ole vaja enam kuhugi liikuda, sinnapaika tema jääb seisma. Miks küll vanemad seda vaatepilti ei näinud ega hinnanud, nemad magasid. Äratada on mõttetu, tüli tuleb. Neil ainult töö ja väsimus.
See siin oli aga tõeline ilu ilm. Kesköö aegu, nende põldude kohal. Ei kusagil kaugel ja täiesti kättesaamatu, vaid siinsamas, käega haarata. Kuu kõrges oli juba üsna suureks kasvanud, üksainus tähekene tema kõrval kui särav silm. Seesama seisev vaikne rahuilm ongi kodupaik, kuhu Teio on tahtnud välja jõuda.
Miks midagi muud üldse veel püüda või ihata, tahta või igatseda? Päriskodu on juba valmis tehtud ööhelenduses. Teio joonistas pliiatsiga paberile metsa sakid ja kuu kuuskede ladvas. Viirutas ja joonistas veel. Teio ei saanud end valatud lummusest lahti.
Ta oli nüüd vajunud une hämaratele väljadele. Tunniosuti tiksus-toksus allapoole: kolm ja neli ja … Teio unenäos avanes kosk. Veekardin langes üsna kõrgelt allapoole. All pihustusid veejoad lugematuteks kildudeks. Veepiiskade pilves sätendas punaseid ja kollaseid täpikesi. Vetemängu ilu oli nõnda palju ja ülekülluslikult. Teio tajus, nagu tuleks lõppematu vool kellegi sülest või käte vahelt.
See oli tõesti imetlusväärne, kuidas vesi otsa ei lõppenud, muudkui langes ja langes. Väikesed linnukesed laskusid vee lähedusse ja tõusid tiibade vurinal jälle kõrgemale. Linnukesi polnud just palju, aga nende rõõmus särelus täitis kogu pildi. Erk värvilisus ilmestas kõike nagu kaleidoskoobi torust vaadates.
Läks veel aega mööda ja Teio nägi üht teist seika unes. Diivani otsas, kus kask seisis, justkui oli keegi. Justkui inimese suuruses ja kujus, aga nähtamatu. Või läbipaistev; Teio võis joonistada jälje ümber kuju, mis tundmuse järgi liigutas ja elas. Ainult et kuju sees polnud muud kui klaas ja õhk. Keegi jälgis teda. Teio polnud kedagi oodanud ja kohal oli külaline – vaat mis imelik.
Teio tahtis, et külaline midagi ütleks talle, midagi õpetaks, ja tema siis kohe teeks õpetuse järgi. Kuju küll justkui iseeneses rääkis ja liigutas, aga Teio ei saanud sealt vähimatki. Teiole oli see kohutav kogemus: tunda enda ümber võib-olla inimest, kes sind jälgis ja sõneles. Teio keeras unesegasena näo teisele poole.
Keskhommiku aegu oli Lõhmuse Salme tulnud nende õuele. Kõnelused väljas ärgitasid meeli ja Teiogi tõttas teiste juurde. Päevasel ajal Teio ootas ja tahtis, et neile mõni külaline tuleks, siis olid vanemadki elavamad ja sõbralikumad. Aga Lõhmuse Salmegi ei tulnud mitte iga päev.
Sooviti üksteisele häid pühi ja Teio ka sirutas Salmele väikese käe. Istuti lehtlas. Lehtla oli mõned lauad puupostide otsas, mis maasse löödud. Ja samatüübiline söögilaud, millele ema oli toonud värvilisi komme ja küpsiseid. Veider oli näha, et isagi ei kiirustanud tööle oma masinakuuris. Üldse väga harva vanemad niimoodi koos istusid. Pühade ajal oli ikka elukene veidi teistmoodi.
Nüüd oli peaaegu keskpäev. Teiol läks täiskasvanute seltskonnas vähe igavaks. Ta vaatas üles ja samas pani kohe käe silmadele. Hele kalk valgus tundus külmavõitu, haledapoolne. Lamedas päevavalguses ei tahtnud Teio küll end avada. Ei öelnud ta midagi kosest, värvilistest veepiiskadest ja vuristavatest linnukestest.
Hommikupoolne aeg ei sobinud Teiole. Päeva algusepool tuli kuidagi üle elada. Teio oli ammu tähele pannud, kuidas päeva jooksul tund-tunnilt valgus muutus. Ja koos päevapaistega vahetusid ka meeleolud. Mida õhtule lähemale, seda põlenumaks ja mõnusamaks tõmbus päev.
Suured inimesed rääkisid kanade ja kitsede võtmisest. Et peaks võtma oma tarbeks. Teiole meenus, et tõepoolest – peale Moki neil muud looma polnud. Isa lubas väikse hoone ehitada, kus ühes otsas elavad kanad ja teises kits. Eluplaanide tegemine käis pühapäevavestluse juurde. Täiskasvanud rääkisid, et elame aega, kui miskit ei ole vaja. Enda jaoks võid ju teha, aga müüa sul miskit ei õnnestu.
Isa lisas, et viimasel kuul pole ta isegi küttepuid müünud. Väljas ju soe. Keegi ei taha. Kolhoosiajal kunagi oli sedasi, et kits ja kanad, teadis Lõhmuse Salme. Nüüd oleme samas kohas tagasi. Ei tea jah, mis sellest elust niimoodi saab. See elust-saamine oli täiskasvanutel vana jutt, mõistis Teio. Täna olid pühad ja Teio pani kätt valguse kaitseks näo ette.
Õhtupoole otsustasid vanemad, et vaja sõita Soosaar­de Leilile külla. Et ammu pole käinud ja pühadele sobilik tegu. Ema oli pannud linnariided selga ja nägi pidulikum välja. Sõideti ringiga, sest otseteed sinna ei läinud. Teio ootas seda reisi, sest teel ühes kohas oli küngas, millest üle sõites võttis südame alt külmaks.
Seegi kord põnks ületatud, jõuti Leili majani. No kuis siis elu läheb, päris ema elavas jutlemises. No mis ta läheb, pensionäri elu, seletas Leili lahkelt vastu. Külaskäigu mõte oligi vast Leili nägemises ja kuulamises, mitte jutu sisus.
Teio vaatas ja jälgis, kuidas tee läks just Leili maja tagant mööda. Üks sõitiski sealt ja kaugenes. Leili sirelid maja taga olid kah peaaegu ära õitsenud. Õhtupäike valgustas Leili kollase maja külge. Teio tajus, et siin oli õuepilt hoopis teistmoodi ja tahtis harjumist.
Tagasi sõites peatuti metsajärve kohal. Puude taga läikis veepind. Teio pere elas sügaval sisemaal ja veekogu nende ümbruses polnud. Siin aga paistis veepeegeldus läbi võseriku. Ema ja isa läksid ees ja Teio nende taga. Mullane rada järve äärde õhkas veel päevast soojust.
Seal nad seisid, kõrgemas kohas, ja vaatasid järve. Päike näitas end veel vaevalt latvade varjust. Ilus – ütles ema vaid ühe sõna. Teiole tundusid vanemad nooruslikud sel hetkel. Otsekui Lõhmuse Salme «noored», Krissu ja Riivo, kes jutu järgi armastasid. Jah, kuidas sa lähed ära selliselt maalt, ütles isa. Teio jättis sellegi meelde.

Kui taas kodus söögilaua taga istuti, oli juba päris-päris õhtu. Suveöine valguspaiste seintel tõmbus järjest madalamale, nagu kissitaks silmi. Teio oli juba kaks korda tubades käinud. Nende kaks kaske seisid endistes kohtades. Pühad veel püsisid. Ema veeretas pulka näppude vahel ja rääkis isa poole.
«Tead, mis ma mõtlesin. Meie ei peaks nii palju töötama, kui me töötame. Päris ausalt. Pikka õhtut on vaja, niisama olemist ja hingamist. Ega kaheksatunnine tööpäev pole omal ajal asjata välja mõeldud. Ei saa päevast päeva ainult sängist sängini töötada.»
Isa paistis sama meelt, aga ta ei suutnud midagi öelda. Isa vist kahtles oma südames, et selles sängist sängini rahmeldusest veel pääsu pole. Homne oma töise näoga vaatas juba akna tagant. Teio hinges peitus väike soov: tema hoiab pühadetunde salamisi alles.
Ema läks korraks veel välja – ööd vaatama. «Ma ei saa kohe,» kohmas ta isale. «Praegu on kõik nii ilus.» Isagi ajas kotad taas jala otsa. Teio jõudis muidugi enne isa õue lipata. Mõned sammud astuti majast eemale. Nende küla läbis maantee. Üksik öö peale jäänud auto vuras hilisel teel. Enne maanteed, nende põldude vahel nägi põõsaste rida. Ema ütles selle kohta veejooksukraav, mis paistis põuases hahetuses.
Ema rääkis otsekui tuulele ja õhule: «Kas tead, mis asi on araabia labürint? Araablane ütles ühes loos: ma viin sind kõrbe, panen kaameli selga ja lasen lahti nelja tuule poole. See ongi araabia labürint. Kui sa võid igas suunas minna, kuhu sa siis lähed? Kes juhib meie elu?»
Kust ema seda labürinti teadis, seda Teio ei teadnud. Aga mõtlemist selle üle jätkus veel pärast suvistepühi.
Rannar Susi

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)