Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Pühad asjad ja argipäevane värk räägitud lugudes

25.10.2016 | | Rubriik: Kultuurielu

Sommeri_raamatUku Masingu Tartu ülikoolis magistritöösse kirjutanud kirjanik-muusik Lauri Sommer on oma viimase raamatu «Lugusid lõunast» motoks seadnud Võrumaa mehe Bernard Kangro sõnad: Muinasjutud jäävad ka siis, kui kõik kaob. Võrumaa seob kaht kirjameest: 2012. aastal sai Lauri Sommeri «Räestu raamat» Bernard Kangro kirjanduspreemia.
Lauri Sommer nimetab end lugude kinnipüüdjaks. Salvestajaks. Sellest annab tunnistust raamatukaanel käsi, mis kassetti hoiab. Ja kui kaantest rääkida, siis raamatut on trükitud nii punast kui ka kollast värvi kaanega. «Tahtsin mõlemale värvile anda eluõiguse,» ütles autor.
Raamatusse valitud lindistatud lugudest on osa rõõmsamad, teised kurvemad. Nagu elu ise. Helgemad hetked võivad vajuda sügavasse muremülkasse. Nii on ka lugudega raamatus: need võivad hargneda kuidas iganes, end sõlme keerata või taskusse vupsata ja hoopis teisena sealt välja tulla.
Rääkides oma 90aastasest Vanaisast, kelle hääl on samuti kassetile püütud, ütles Lauri Sommer, et äramineja mehe juttudes maailmad segunesid, pilt muutus. «Folkloori kangas on nii rikas,» täheldas ta. Kui kaob inimene, kaob tema hääl, kaovad tööd, mida vaid tema oskas teha. Kauaks püsib mälestus? Kes kannab edasi oskusi ja teadmisi olnud asjadest, pühadest asjadest?
Võrus Kreutzwaldi muuseumis toimunud raamatu­esitlusel mängis Lauri Som­mer klaverit, mis ka Kreutzwaldi tütre sõrmede all on helisenud. Ja laulis koos Urmas Kallaga pärimuslikke laule, üks neist kiitles hõpõhannalisist havvõkesist.
«Lugusid lõunast» on illustreeritud vanu häid raamatukujunduse traditsioone järgides. Nii oli autori soov ja ta loeb suureks õnnistuseks, et sai kokku kunstnik Toomas Kuusinguga, seto verd mehega. «Ehk trehvasid meie vanaisad Petseri laadal,» mõtiskles Lauri Sommer, kui rääkis raamatuesitlusel heast teineteisemõistmisest, mis kirjutaja ja kunstniku vahel toimis.
Kõik raamatu illustratsioonid kannavad eesti raamatugraafika 1930ndate kuldaja pitserit. Pildid on tehtud linoollõikes, kus iga detail on tähtis ja täpsuse saavutamiseks seadis kunstnik eeskujuks kas siis foto (nt tsässona pühasein) või joonistas eelnevalt pildi.
«Tegime palju tööd detailidega,» ütles Lauri Sommer ja juhtis tähelepanu pildile, kus lugemisauto juurde saabunud inimeste hulgas oli naine kahe kanaga. Peab vist autorile tänulik olema, et ta jäädvustas ühe tegevuse, mis tundub ajast ja arust olevat. Jutt käib tänapäeva mõistes projektist «Yhisabi kaugele kodule», kus raamatubussid sõitsid mööda külasid, et «lugejad saaks kirjavara kätte ka seal äärmistel ääremaadel».
Iseäralikuks teeb juturaamatu keelekasutus. Lisaks kirjakeelele on kasutusel ka murdekeel ja et tekst oleks kõigile mõistetav, on murdekeeles esitatud juttudel paralleelne «tõlge» kirjakeelde. 12 juttu pluss autori proloog kätkevad väga erinevaid vana aja lugusid. Kalapüügist Peipsil, kaklusest Kolpino saarel, ikooniröövlitest Setomaal jm.
Ja lugu kohtumisest helendava Kristusega: Ja näi sõs pümmega Paebuja mõtsah, kuis Krõstus heletäs nuuri kuusi vaihhõlt. Silmä´naksiva´täl aigupiteh jal nägemä. Tä kai taad kumahust lähkombahe tulõvat ja küüsse: «Sa olt Krõstus vai?» (Lk 127)
Akna taga on undsõ ilma. Aeg juttude rääkimiseks ja juttude kuulamiseks. «Näiteks mõni lyhike talvine päev, mille videvikus tahaks väga kellegagi kõnelda. Köömnetee on ära tõmmanud. Korstnasuits tõuseb kuuvalgel yles ja ootab. Et keegi tuleks, kopiks saapad lumest puhtaks, istuks teispoole lauda ja kuulaks.» (Lk 8)
«Kui on lugejaid, küll kirjamees kirjutab,» lubas Lauri Sommer, ja tema loomingu austajad saavad jääda ootama uusi teoseid.
Sirje Semm

Illustratsioon raamatust.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)