Esileht » Arvamused » Arvamus »

Püha Vaimu hingetõmbed

28.05.2014 | | Rubriik: Arvamus

Meie palved on sõnad, sellepärast nad pole täiesti õiged, oh sina, kelle troon on Põhjanaelal. Aga me palume, et sa kuuleksid läbi neist tuule häält ja paneksid tähele iseenda hingetõmbeid. (Uku Masing)
Möödunud pühapäeval luteri kirikutes kõlanud jutlusetekstis tõdeb püha Paulus: «Me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab …» (Rm 8:26). Kas pole tuttav tunne? Tunnistan, et minu jaoks on (sõnadega) palvetamine mõnigi kord keeruline – mitte siis, kui pean jumalateenistust või palvetundi ning saan toetuda liturgilisele traditsioonile või konkreetsetele eestpalvesoovidele, vaid just üksi olles ja vaikseks jäädes. Mida peaksin või tohiksin öelda temale, kes ümbritseb mind tagant ja eest ja paneb oma pihu mu peale (Ps 139:5) ning on mu hingele lähemal kui ma ise (Augustinus)?
Jörg Zink tõdeb, et palvetajatel on alati olnud raske mõista, kuidas nad peaksid palvetama, see ei ole meie ajastu eriprobleem. Pigem käib praeguse ajastuga kaasas, et me ei oska ilma harjutamata astuda palvetamise esimest sammugi: «Näiteks märkame, kui raske on kasvõi paariks-kolmeks minutiks keskenduda ühele probleemile, ilma et kümme muud asja meelde ei tuleks, teiste sõnadega, kui raske on valitseda oma mõtete üle või jätta meelde üht või teist kuuldud sõna. Võib-olla märkame samuti, et teiste eest saab palvetada vaid siis, kui võtame osa nende elust ja suudame näha sündmusi ilma eelarvamusteta.»
Kas palvetamist saab õppida? Jah ja ei. Igas korralikus naisteajakirjas on rubriik à la «10 nippi voodielu rikastamiseks». Küllap neist võib olla mõnele paarile kasu – eriti efektiivsusele ja tulemuslikkusele suunatud kultuuris, kust mängulisus ja spontaansus kipuvad sootuks kaduma. Ehk on taoline nupuke mõnele lugejale lihtsalt meenutuseks, et ta pole üksnes tööloom või ühiskondlik loom, vaid mees või naine.
Ometi pole meie peamine vajadus abielus või paarisuhtes mitte vaheldusrikkam ja rafineeritum seksuaalelu, vaid vajadus tingimusteta armastuse ja inimliku kaasluse järele. Seda ei ole aga võimalik õppida käsiraamatutest, foorumitest ega perekoolitustelt, vaid üksnes armastades ja end armastada lastes.
Samamoodi on palvega. Kiriku rikkalik liturgiline ja askeetlik traditsioon, koguduste palveõhtud, koosviibimine kogenud palvetajatega, retriidid ja rekollektsioonid võivad meile palju õpetada, kuid eeskätt seda, mis palvele eelneb või sellega kaasas käib. Näiteks keskendumist, rahunemist, oma meelte ja mõtete üle valitsemist, iseenda ja oma kaasinimese sügavama olemuse tajumist jm. Kuid palvetamist ennast mingite programmide või käsiraamatute abil õppida ja õpetada vist ei saa.
Õnneks tuleb «Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega». Iga pisimgi mõte Jumalast, iga ohkamine või palve tema poole – kuitahes kohmakas, pealiskaudne, tühine, lapsik, naiivne, oskamatu, enesekeskne, poolik see ka poleks – on märk Püha Vaimu tegevusest ja hingetõmmetest meis.

Tiitus,Marko_2014

 

 

 

 

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)