Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Püha Vaim, tugi ja trööst

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga.                (Ap 2:1–4)

Igal aastal me pühitseme nelipüha – seda päeva, mil Jumal valas välja oma Püha Vaimu kõikide inimeste peale, nagu ta oli tõotanud prohvet Joeli kaudu: „Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale.“(Jl 3:1) 

Me meenutame esimesel nelipühal Jeruusalemmas aset leidnud vägevaid asju. Enne seda päeva olid jüngrid olnud hirmunud ning varjunud lukustatud uste taha juurdlema selle üle, mis oli toimunud ning mis nüüd edasi pidi saama. Nelipühal avati need lukustatud uksed, sest Püha Vaim, laskudes nende peale tuulekohina ja tuleleekide kujul, täitis nad innukuse ja tarkuse, julguse ja sihiteadlikkusega. Nüüd oli neil selge eesmärk: teha jüngriteks kõik rahvad nagu ülestõusnud Issand neid oli käskinud, et kõik võiksid saada osa Jumala kuningriigi igavesest kirkusest ja rõõmust. Mitte ilmaaegu ei peeta seda päeva kiriku sünnipäevaks. Seesama Vaim on kohal ja tegutseb kirikus tänini. Püha Vaim oma andidega ongi see, kes kiriku olevaks ja elavaks teeb.

„Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid.“ (Hs 36:26–27) Kui tihti oleme meie sellised? Me oleme endi arust abitud ja vaesed – teadmatuses sellest annist ja väest, mis meile on antud, mis on meie sees olemas. Meil, igaühel siin. 

Jumal on andnud meie isikliku nelipüha päeva. Siis, kui Jumal saatis Püha Vaimu meie sisse elama. See iga inimese isiklik nelipüha toimub siis, kui ta sünnitatakse uuesti ja liidetakse Püha Vaimu väe läbi Kristuse Kirikuga; kui ta ristitakse ja kui tema peale pannakse käed ja tema otsaette tehakse ristimärk ja palvetatakse, et Püha Vaim elaks selle inimese sees ja juhiks teda kõik tema elupäevad. Kui Jumal valab välja oma Püha Vaimu meie peale, siis ei ole see lihtsalt jõud või toetus või õpetus või lohutus, nähtused, mida me tavaliselt seostame Jumala ligioluga. Püha Vaim on kolmainsuse kolmas isik – ta on Jumal, kes annab meile elu.

Kirjas Rooma kogudusele ütleb Püha Paulus: „Mis iganes enne on kirjutatud, see on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Pühakirja julgustuse kaudu oleks lootust.“(Rm 15:4) Tänapäeva maailm ja nüüdisaegne inimene arvavad, et nad ei vaja – paraku! – ei usku ega pühakirja kaudu julgustust. Tänapäeva inimese jaoks on palju muud paeluvat. Seda just sõna „paeluvat“ otseses tähenduses. Tema vajab usku iseendasse ja erinevatest meediakanalitest saadavasse teadmisesse. Kuid inimene austab alati kedagi või midagi. Ja kui vaatame enda ümber tänast maailma ning inimesi – kui heidame pilgu möödunud aegadele inimajaloos –, saab nähtavaks, mis kogu aeg on olemas olnud: inimkonna ajalugu on üks sõdimise ja ebajumalakummardamise ajalugu. Inimene kannab oma igatsused ja väärtushinnangud üle ebajumalale. Mida vaesemaks ta ennast teeb – piltlikult öeldes: annab kuldehted vasika valamiseks (nagu juhtus Moosese ajal) –, seda suuremaks ja vägevamaks muutub ta ebajumal. Jumala vägi aga ei avaldu purustamises ja hävingus, vaid alandlikkuses ja armastuses, kannatlikkuses.

Pärast kannatust ja ristisurma tõusis Jeesus üles ja läks taevasse. Kuid enne jüngrite juurest lahkumist kinnitas, et saadab neile toetuseks ja lohutajaks Püha Vaimu. Jah, meil on selline liitlane, kelle kõrval NATO tulejõud või kuradi sepitsusedki on pelgalt liivakastimäng. Hingekosutuseks on paslik meenutada Matteuse evangeeliumi viimast lauset: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ (Mt 28:20) Jeesus rõhutas korduvalt, et taevariik on juba siin maailmas meie keskel ja seda ei peagi kusagilt kaugelt otsima. Igal juhul avaneb taevariik meile pigem meie omailmas kui ilmaruumi lõputus tühjuses. Jeesus näitas meile oma eeskujuga, kuidas see võimalik on, ning läks siis oma Isa riiki, tema paremale käele, nagu seda väljendame.

„Kui Kristus poleks üles tõusnud ja saatnud oma Püha Vaimu, ei oleks ta kõigi meie seas. Nii jäänuks ta vaid üheks märkimisväärseks inimeseks inimkonna ajaloos. Temaga vestelda oleks aga võimatu. Me ei julgeks tema poole pöörduda sõnadega: „Jeesus Kristus, kõigil hetkedel toetun ma Sinule, ka siis, kui ma ei saa palvetada, oled Sa mu palve.“ (Vend Roger Taizést) 

„Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.“(Jh 14:26) Aamen.

 

 

 

 

Jaak Pärnamägi, 

Võru praostkonna vikaarõpetaja