Püha Vaim annab julguse ja väe kuulutada evangeeliumi

Lähenemas on nelipühad, mil tähistame Püha Vaimu väljavalamist ja kristliku kiriku sündi.

Nelipüha suur and Püha Vaim annab kirikule julguse ja väe kuulutada evangeeliumi maailmas. Nii on see olnud kristliku kiriku algusaegadest peale ja nii on see ka tänapäeval.
Kristuse tunnistajate teekond
Apostlite tegude raamatusse on talletatud Jee­suse viimane jutuajamine apostlitega, kus ta kõneleb Püha Vaimu tööst. Jeesus palub oma õpilastel püsida rahulikult Jeruusalemmas ajani, mil neid ristitakse Püha Vaimuga. Apostlite rinnas tärkab selle tõotuse peale vana kustunud lootus: ehk saabub siis ühes Püha Vaimuga lõpuks see õnnis tund, mil Jeesus vägeva juhina taastab Iisraeli kuningriigi.
Aga Jeesuse plaan on teistsugune. Kuningriigi valitsejate õukondliku luksuse asemel ootab apostleid hoopis Kristuse tunnistaja teekond. «Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni» (Ap 1:8). Sellised on Jeesuse sõnad ja rohkem ei ole tal enam midagi lisada.
Apostlid on ustavad ootajad, nad on jätkuvas palves ja saavad nelipühapäeval tõotatud anni. Püha Vaim laskub tulekeeltena nende peale ja rebib nad välja nende senisest suletusest.
Tõotatud Vaim paneb nad kuulutama Jumala suuri asju inimestele, kelle keelt nad varem ei tundnud ja kellega suhtlemine eelnevalt neile ehk mõeldamatuna näis. Kuulajatele omakorda lõikab see kuulutus südamesse, paljud parandavad meelt ja lasevad end ristida Jeesuse Kristuse nimesse. Jeruusalemmast liiguvad Kristuse tunnistajad Juudamaale ja Samaariasse ning sealt edasi juba paganate aladele. Selline on nelipüha ime.
Jätkama apostlite tööd
Kristliku kiriku misjonile on nelipüha sündmus ääretult olulise tähendusega. Kirik sündis Püha Vaimu väes selleks, et tunnistada Jeesusest alates kodulävest kuni maailma äärteni. Kristus ei loonud oma kirikut kiriku enese pärast, turvalise ja suletud kuningriigina, vaid selleks, et võimalikult paljud inimesed kuuleksid päästvat evangeeliumi ja võtaksid selle vastu. Kristlik kirik on maailma läkitatud kirik.
Jeesuse nimetatud paikadest – Jeruusalemm, Juudamaa, Samaaria ja ilmamaa ääred – on saanud misjoni jaoks sümboolsed märksõnad. Jeruusalemma misjoni all mõeldakse tänapäeval leigeks jäänud kristlaste äratust kiriku sees, nn siseringi misjonit. Juudamaa misjon tähendab kristlikku misjonit sarnase keele, kultuuri ja maailmavaatega keskkonnas, Samaaria misjon aga evangeeliumi viimist samakeelsesse, kuid erineva kultuuritausta ja maailmavaatega keskkonda.
Misjon, mis ulatub maailma äärteni, mille silmapiiriks on veel saavutamata rahvad, teise kultuuri, keele ja maailmavaatega inimesed, on selle liikumise lõppsiht.
Nelipüha sõnum ei ole kirikule kahtlemata mugav sõnum. Kuulutustöö mittekristlikus keskkonnas on sageli nagu võitlus lohega, kus ühe äraraiutud pea asemele kasvab kohe mitu uut.
Mida kõrgemad on barjäärid kiriku ja mitte­kristliku maailma vahel, seda sihipärasem, komplekssem, kulukam ja energiat võtvam on nende ületamine. Ainult Püha Vaimu and on see, mis kristliku kiriku misjonitöö võimalikuks teeb, annab selleks väe, rõõmu ja oskused. Kristliku kirikuna oleme kutsutud jätkama apostlite tööd: paluma endale Püha Vaimu ja viima evangeeliumi kirikust maailma, usku Jeesusesse nendele, kes veel ei usu.

Tiina Janno,
Audru koguduse õpetaja