Tõenäoliselt jäi
paljudele möödunud nädalast meelde eelkõige uudis noorte ülemeelikutest
pidudest Kadrioru lossis, mis kippus varjutama isegi Eestis valitsenud
erakordselt külma ilma teemat. …

Tõenäoliselt jäi paljudele möödunud
nädalast meelde eelkõige uudis noorte ülemeelikutest pidudest Kadrioru lossis,
mis kippus varjutama isegi Eestis valitsenud erakordselt külma ilma teemat. Kui
poseerimist presidendipaari isiklike asjade taustal ning nende toidukapi
puistamist võis tõlgendada suhteliselt rumalate naljadena, siis väidetav
Kadrioru lossi katusel lipuvarda juures urineerimine on midagi niisugust, mis
esimesel pilgul kõik piirid ületab.

Kirikuga lähemas sidemes olev inimene
mõistab paremini, et on asju ja kohti, mida ei tohi puutuda või kuhu igaühel
asja ei ole. Samas on niisama loomulik, et neid piire püütakse ületada. Nende
piiride teadlikus ja radikaalses ületamises võib olla midagi deemonlikku, nagu
kirjutab Aleksandr Solženitsõn «Gulagi arhipelaagi» esimeses osas:

«Tol suvel tulid Zvenigorodi kloostrisse
kloostriülem Jona juurde nõukogude töötajad ja käskisid («aga kähku!») neile
kätte anda vaga Savva pühad säilmed. Need nõukogude töötajad suitsetasid
kirikus (ilmselt ka altaris), muidugi ei võtnud nad mütsi peast ja too mees,
kes võttis enda kätte Savva kolba, sülitas sellesse, rõhutades nõnda selle
pühaduse näilisust. Oli veel ka muid pühaduseteotusi. Mungad hakkasid
häirekella lööma, rahvas jooksis kokku ja üks nõukogude töötaja tapeti …

Ja kas siis mõisteti kohut nende …
nõukogude töötajate üle? Ei, nende munkade üle.»

Meie ühiskond on Euroopas üks ilmalikumaid.
On teooriaid, mis mõistavad ilmalikustumist ehk sekulariseerumist kui pühaduse
mõiste ja pühadustunde kadumist ühiskonnas. Selle mõtteviisi pooldajad leiavad,
et religiooni olemuseks on isiklik kogemus pühast. Kui inimestele pole enam
miski püha, jumalik, argisest eraldatu, siis teisenevad ka inimsuhted ja suhe
ümbritsevasse maailma. Tulemuseks on asine, ratsionalistlik, jumalatu
inimsuhtlus ja ostetav-müüdav maailm.

Kindlasti ei saagi kujuneda ühiskonnas, kus
pühadusel puudub koht, erilist austust paiga, asja või nähtuse suhtes.
Tavaliselt ei suuda õpilastes pühadustaju kujundada ka kool, kus keskendutakse
eelkõige ratsionaalsetele teadmistele ja oskustele. Seetõttu pole noorte käitumises
Kadrioru lossis midagi ebaloogilist, küsimus oli neile vaid teatud argiste
keeldude, mitte pühaduse piiride ületamises.

Kadrioru skandaal näitas meile midagi väga
olemuslikku praeguses ühiskonnas. Ma pole ka sugugi veendunud, et nii levinud
pühaduseta ilmavaade lähemal ajal tagasikäiku alustab. Samas on see suur
võimalus – iga ristiinimene suudab oma eeskujuga pisut pühadustaju ja respekti
sümbolite vastu meie ühiskonda tuua.

Toomas Jürgenstein