Püha piiril

Olge pühad, sest mina, Issand, teie Jumal olen püha! (3Ms 19:2)
Tunnetada Püha tähendab tajuda ning aktsepteerida piire, mis on Tema poolt inimese elus seatud. Tajuda, tunnetada, tunda, mitte ületada neid (Ap 17:26,27). Tajudes neid piire saab kristlane vabaks ning osakese pühaduse kandjaks. Piirkogemus on kogemus, milles kohatakse Püha ehk Jumalat. Seal, kus inimene tajub oma võimete piiri ehk võimetust, tajub ta Püha.
Kuidas kristlane peaks suhtuma pattu? Loomisel seati inimvõimete piirid, mille raames inimene loodi jumalanäolisena. Füüsilised piirid säilisid, kuid vaimsed said rüvetatud. Pattulangemise loos sõi inimene hea ja kurja tundmise puust ning sai teadlikuks oma piiratusest. Inimene sai teadlikuks, et olukorda, mis seni eksisteerinud oli, tuleb nüüd nimetada „hea“.
Ta sai aimduse nii „siinpoolsest“ kui ka „sealpoolsest“, nii mustast kui valgest, nii ilusast kui inetust. Seega 1Ms 1:31 mainitu, et kõik, mis Jumal loonud oli, oli hea, eeldab hea ja kurja tundmist, eeldab, et see on kirjutatud pattu tundva inimese poolt pattu tundvale inimesele.
Antud ilmutuse (loe: pühakirja) mõte ongi loodu esialgse jumalanäolisuse taastamine ning see ilmutus viidi lõpule Jeesuses Kristuses, kes on uus loodu (2Kr 5:17) ja Jumala Püha (Lk 4:34; Jh 6:69) ning kelles inimkond võib olla „uus loodu“ ja pühaduse kandja.
Ülim piir inimesele on piir elu ja surma vahel. Inimene, see on surelik (Ii 14:5). Tähendab ju ka heebra adam ühtlasi nii inimest kui mulda (muldne). Tunnetades surma reaalsust (s.o parimat tõlgendust reaalsusest), saab tunnetatud ka meie olemus looduna. Teadlikkus surmaga kaasnevast tuleneb otseselt hea ja kurja tundmisest. Nõnda siis tunnetab inimene, tajudes oma surelikkust, oma vitaalsust.
Kristlane on indiviid, kellel on eriliselt tugev surma aisting (Ps 90:12; Fl 3:20). Samas ei tunne ta surmahirmu, sest teab, et loodu on tõend Looja olemasolust, kelle näo järgi on ta loodud ning kes on seadnud piirid kohtumaks oma looduga. Seega võivad piirid olla samaaegselt ühendavad ning lahutavad. Kristlase jaoks peaks need olema eelkõige ühendavad, tähendades kohtumist Pühaga.
Nõnda siis võiks kujutada inimese pattulangemist kui maismaaga (Eeden) ühendatud saare lahti rabelemist ning avamerele triivimist. Mitte Jumal ei saatnud inimest Eedeni aiast minema, vaid seda tegi inimene ise. Patt tähendab, et piir on ületatud. Piiriks inimese ja „maismaa-Eedeni“ vahel on nüüd „avameri“, millesse inimene „hea ja kurja tundmise saarelt“ kukub. Niipea kui inimene avastas enese jaoks piiri, avastas ta ka selle (piiri)taguse, eelnevalt oli ta üks Pühaga, nagu kogu ülejäänud loodus seda on tänapäevani.

 

 

 

 

Tarvo Siilaberg
Tartu luterliku Peetri kooli direktor