Esileht » Arvamused » Kolumn »

Püha on vaieldamatu

18.02.2015 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Möödunud kolmapäeval (11. veebruaril) oli peamiseks päevauudiseks lugu sellest, kuidas Tartu kunstimuuseumi näitusel «Minu Poola. Mälestamisest ja unustamisest» esitatud kaks Artur Zmijewski videot tekitasid juudi kogukonnas pahameelt, mistõttu muuseumi juhataja vabandas ning videod võeti näituselt maha.
Kogu lugu poleks andnud ainest mõtlemiseks, kui samal päeval poleks katkendeid neist videotest näidatud uuesti ka õhtustes uudistes. Nii said kõik uudiste vaatajad näha «Kullimängu», kus kujutati gaasikambris kulli mängivaid alasti inimesi, ja videot «80064», milles taastati 92aastase endise vangi kehal laagrivangi tätoveeringut.
Mul tekkis küsimus, kuidas sai see juhtuda, et kui mingi asja näitamine näitusel osutus kahetsusväärseks ning tagantjärele vaadates taunitavaks, oli täpselt sama asja näitamine avalikus meediaruumis tervele Eesti rahvale justkui enesestmõistetav või õigustatud.
Kuidas saab olla nii, et on taunitav, kui mõni üksik näitusekülastaja näeb radikaalse autori kunstiloomingut, ent see, kui kümned tuhanded õhtuste uudiste vaatajad näevad sedasama, ei ole taunitav? Minu jaoks oli vastuolu suur ja segadust tekitav.
Videote autor Zmijewski ütles uudistes, et ta taunib igasugust tsensuuri ning taotleb nende teostega sõnavabaduse kaitset. Ma ei tea, mis toimus iga üksiku uudist ja videoid vahendanud ajakirjaniku peas, ent oletan, et ajakirjandusele on olemuslik koonduda sedalaadi küsimustes kompromissitult sõnavabaduse kaitsele ja tsensuuri vastu (sama võis näha jaanuaris satiirilehe Charlie Hebdo rünnakutele järgnenud meediakajastustest).
Miks? Sest sõnavabadus on ajakirjanikele püha. Ja püha on vaieldamatu. Pühaga ei tehta kompromisse.
Zmijevskile on samamoodi püha sõnavabadus, ent holokaust ei ole püha. Holokausti võtab ta mänguliselt ja loominguliselt. Juutidele aga on holokaustiga seonduv püha.
Pühaks peetavaga on inimestel iselaadi suhe. Ei saa öelda, et pühaks peetavat ei tohi puutuda. Tohib küll. Ainult et aukartusega, väärikalt, ettenähtud ajal, kohas ja (rituaalsel) viisil. Juudid ei tauni seda, kui holokaustist räägitakse või tehakse kunstilisi filme. Nad taunivad seda, kui pühaks peetavat koheldakse millegi tavalisena.
Rahvusriikides peetakse pühaks riigilippe. Lippu võib puutuda küll. Lippu lehvitada võib ka. On aegu, mil isegi peab lipu majale lehvima panema. Ent lipuga ei tohi pesta põrandat, lipu sisse ei pakita sinki ning lippe ei põletata. Sest lipp on püha.
Mis on püha riigikokku kandideerivatele erakondadele? Vaid kaks erakonda ütlevad otsesõnu, mis neile püha. Roheliste programmis on öeldud, et nad peavad «pühaks iga inimese õigust puhtale õhule ja veele». Keskerakonna programm kutsub üles kõiki kodumaa poegi ja tütreid ühinema «kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös».
Otsesõnu pühaks peetavat nimetamata on igal erakonnal siiski midagi, mille üle nad vaielda ei taha. EKRE-le ja IRLile on oluline perekond, Eesti Iseseisvusparteile rahvuslik iseseisvus.
Kas erakondade poolt pühaks peetav langeb kokku sellega, mis on püha kirikus? Otseselt kirikust räägitakse valimisprogrammides vähe. Reformierakonna programmis on sõna kirik mainitud ühel korral, kui mainitakse kavatsust luua Tallinna Ladina kvartalisse Katariina kiriku juurde Theatrumile vajalikud loome- ja õpetamistingimused.
Kirikust sisulisemalt ja rohkem räägib Keskerakond, lubades jätkata pühakodade renoveerimise programme, suurendada toetusi kiriku valduses olevate rahvusliku pärandi alla kuuluvate objektide tarvis ning koostöös kirikutega algatada programm, mille käigus kas renoveeritakse või soetatakse kirikutesse uued orelid.
Kristlikku demokraatiat ei maini ühegi erakonna programm, «kristlikke väärtusi» mainib vaid Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes erakondadest ainsana neid toetab.
Hämmastama paneb aga Eestimaa Roheliste, IRLi ja Reformierakonna valimisprogrammides väljenduv tahe tegelda looduslike pühapaikadega (hiied), neid kaardistada tulevastele põlvedele, nende korrastamist rahastada, nende asukohad tähistada, nad arvele võtta ja neid väärtustada.
Valimisplatvormide kontent­analüüs ei anna mulle kuigi ammendavat ettekujutust sellest, miks mainivad need erakonnad looduslikke pühapaiku, ent ei maini kiriklikke sakraalhooneid. Võib-olla on mõni huvigrupp teinud nende juures lobitööd, võib-olla toimib koostöö kirikutega ajalooliste pühakodade säilitamisel nii hästi, et seda pole valimisprogrammis enam vaja mainidagi.
Aga võib ka olla, et looduslikud pühapaigad on kellelegi saanud pühamaks teistest, kirikutega seotud paikadest.
Kilp,Alar

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)