Esileht » Arvamused » Arvamus »

Püha jõuluõhtu

24.12.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Mõtlen üha ja üha, et miski peab olema püha, kirjutab luuletaja ja paljud meist mõtlevad, et just nii see peakski ju olema – miski peab olema püha või muidu see maailm lõppeb otsa. Liiga palju on pinnapealsust, liiga palju ahnitsemist, vargust ja valet, kurjust ja õelust.
Kummaline on kuulata, kuidas selles ohtlikus maailmas täiskasvanud ikka veel targutavad usuõpetuse vabatahtlikkuse ainumõeldavusest, nõuavad sajale samasuguseid tingimusi kui kahesajale tuhandele, täidavad televisiooni alkoholireklaamide ja vägivallaga.
Pole siis vaja imestada, kui varsti lapsest ministrini keegi ei karda Jumalat ega kuradit, aga kardame hämaral õhtul minna kodunt välja ja «liigume loogeldes loojangu poole». Meie ümber sebivad päkapikud ja jõuluvanad, noogutavad oma valgeid päid ja tutiga mütse. On kingitusi, on jõulukiiret, on lõputut väsimust. Aga pühadus?
Püha jõuluõhtu. See kõneleb Maarjast ja Joosepist, kes väsinuina otsivad Petlemmas kodu, kus puhata jalgu, olla soojas, olla kaitstud, ja karjastest, kes öösel valvavad oma karja – kodutuist, põlatuist. Kõneleb sellest, kuidas ühtäkki kõik saab uueks: kurbus, lootusetus ja väsimus muutuvad imestuseks ja virgeks rõõmuks ja säravaks lootuseks. Kõneleb inglitest, kes kuulutavad imelist rõõmusõnumit sellest, et kõigile meile on Taaveti linnas sündinud Päästja – Õnnistegija Issand Jeesus.
Sellest, et elu võib saada uueks, et kodutu võib leida kodu, kurb leida rõõmu, sellest, et mured ei suuda maha vajutada seda, kes läheb oma eluteed koos Petlemma lapsega. See hetk kõneleb sellest, et kõik on võimalik sellele, kes usub. Igale meist! Ka meie kogudustele ja kirikule siin Maarjamaal.
Seepärast me läheme taas, et kuulutada ja kuulda, läheme ka siis, kui oleme väsinud ja murelikud. Läheme kuulutama ja kuulama rõõmusõnumit. Jõuluöö – aeg, mil taevas on nii ligidal maale. Imeliste võimaluste imeline aeg. Jumala testamendi ettelugemise aeg. Kuulutame või meile kuulutatakse, mida Jumal, Taevane Isa on kinkinud oma lastele, milline võiks olla meie elu, me ise, me maailm, kui võtaksime rõõmusõnumi täiesti vastu, kui me ei põgeneks valguse, armastuse eest.
Juhan Viiding on kirjutanud 1980. aastatel :

Me peame looma ennast
me peame kandma vilja
on täna viimne aeg
on homme liiga hilja

Vaid lihtne igitõde
võib hoida elus meid
ja headusega täita
me eluminuteid
(Tänan ja palun) 1983/

Lihtne igitõde kõneleb igale meist, et meil on lootust. Sinul ja minul, meie kogudustel, meie kirikul, meie rahval. Meil pole vaja hüpata üle oma varju. Meil pole vaja nahast välja pugeda. On vaja vaid uskuda ja täita oma osa – asetada vitraažaknasse oma ilusad killud.
Olen väsinud, kuid rõõmus nendes 2002. Issanda aasta jõuludes. Nii raskelt liiguvad asjad õigetesse rööbastesse. Teisalt olen kogenud imelist abivalmidust, ohvrimeelsust, imelist töötahet ja soovi teha kõik, et meie kirikul oleks veel ees paremad päevad. Meie kirikus on väga palju imetlusväärselt häid tegijaid ja tõsiseid palvetajaid.
See annab jõudu. Tuleb meelde üks üksik haige memm, kes kord ütles, et ta elu on raske, aga rõõmus. Ta lisas, et ta elab küll üksi, aga ta ei ole üksi. Olen sel peagi mööduval aastal kogenud väga palju armastust ja hoolimist armastades ja hoolides, saanud väga palju jõudu teadmisest, et ma pole üksi. Soovin sama kõigile meie kiriku töötegijatele, igale selle lehe lugejale! Elu on elamist väärt!
Jaan Tammsalu, assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)