Psalmid ehk laulud ja nende sõnum

Usu seisukohast vaadates on Piibel Jumala sõna. Psalme vaadates ei tähenda see, et need laulud sisaldaksid üksnes Jumala kõnet inimestele.

Tegelikult on psalmides Jumala kõnet inimestele tunduvalt vähem kui inimeste kõnet Jumalale. Psalmide autorid paluvad Jumalat, kurdavad oma probleemide üle ja paluvad abi ning tänavad Jumalat abiandmise ja hoolekandmise eest.
Laulude kirjutajad kõnetavad Jumalat väga isiklikult «minu Jumal». Seega neil on isiklik usk Jumalasse. Teisalt psalmikirjutajad kutsuvad Jumalat ka «meie Jumalaks». Sellega nad soovivad rõhutada, et ei usu üksi, vaid on Jumala koguduse liikmed.
Paljud psalmid sisaldavad ka Jumala kõnet. Sageli seisneb see Jumala vastuses inimese abipalvele. Psalmid sisaldavad seega nii inimese kõnet Jumalale kui Jumala kõnet inimesele. Lisaks sellele on lauludes palju inimese kõnet Jumalast. Paljud psalmide autorid kõnelevad Jumalast kolmandas isikus ja tõdevad, et Jumal on suur, armuline, halastav ja õige.

Psalmide maailmapilt ja inimkäsitlus
Psalmide põhjal on Jumal igavene. Ta lõi maailma selleks, et olla loodu kuningas. Seega kogu Jumala loodud maailm on Jumala tempel. Loodu eesmärk on tuletada meile meelde Loojat, igavest Jumalat. Siin maailmas kannab Jumal hoolt loodute eest. Ta annab temasse uskuvatele tuge eriti seeläbi, et valitseb maailma õiglaselt. Psalmides on Jumal kohtunik, aga samas ta ka kuuleb, mida vaesed inimesed vajavad.
Jumala ülistamine on psalmide keskne teema. Laulude põhjal on inimelu keskne ülesanne paluda Jumalat ja teda ülistada. Kuigi kogu loodu on teatud mõttes Jumala tempel, on selleks eriti inimese süda. Psalmide põhjal on inimesel südames teadmine elu alusest ja eesmärgist.

Psalmide sõnum
Laulud kirjeldavad elu hädaolukordi ja inimeste kogemusi väga selgelt. Psalmide koostajad võivad näiteks kurta, et Jumal on neid hüljanud. Kõige tuntum nendest kohtadest on «Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?» (Ps 22:2). Päästja tsiteeris selle psalmi sõnu Kolgata ristil. Ta ei tsiteerinud mitte heebreakeelset psalmi, vaid hüüdis oma emakeeles ehk Galilea aramea keeles. Just seetõttu mõistis osa kohapeal olnutest teda valesti ja arvas teda Eelijat appi kutsuvat.
Jumalale suunatud kurtmisele lisaks palub osa psalmide autoreid, et Jumal tasuks kätte selle ebaõigluse eest, mida nad on pidanud kannatama. Need kohad võivad meile, tänapäeva lugejatele, tunduda küsitavad. Siiski on oluline märgata, et psalmikirjutajad ei palu mitte endale õigust kätte maksta, vaid nad jätavad selle alati Jumala hoolde. Meiegi saame nende viisil uskuda sellesse, et Jumal on õiglane.
Laulude autorite kaebed ja abipalved räägivad sellest, et neil oli kindel usaldus Jumala vastu ja nad lootsid Jumala võimaluste peale. Kaebed ja abipalved paistavad väga ehtsad olevat, aga samuti on ehe ka tänulikkus Jumalale tema abi eest. Üksikutes psalmides on viiteid ajaloolisele olukorrale. Kuigi see võib olla ajaloolastele kurvastav, on see samas ka lauliku tugevus.
Lauludes ei ole liigselt ajaloolisi detaile, seetõttu on need üldkehtivad ja me võime osaliselt samastuda psalmide koostajate kogemustega ka tänapäeval. Ennekõike võib tõdeda, et laulude pildikeel on väga rikas ja psalmid pole ühe malli järgi tehtud.

Psalmid Uues Testamendis
Jeesus tsiteeris ristil olles lauliku sõnu ja viitas ka oma õpetuses psalmidele. Kõige tuntum neist on Luuka evangeeliumi jutustus, milles Jee­sus küsib kirjatundjailt: «Kuidas nad ütlevad Messia olevat Taaveti poja? Taavet ise ju ütleb Laulude raamatus: Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks! Seega nimetab Taavet teda Issandaks – kuidas on ta siis tema poeg?» (Lk 20:41–44)
Apostel Paulus tsiteerib Psalme paarkümmend korda.
Jukka Palola
«Psalmien kirjan sanomaa», Siionin Lähetyslehti nr 7-8, 2015.

Soome keelest tõlkinud
Kaido Soom