Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Protokollist, mis sätestab riigi ja kirikute ühishuvi

19.10.2022 | | Rubriik: Kirikuelu


Konverentsi, millega tähistati VV ja EKNi ühishuvide protokolli 20. aastapäeva, lõpetas vestlusring, mida juhtis pastor Erki Tamm (seisab). Vestlusringis on peapiiskop Urmas Viilma (paremalt), Henn Põlluaas, Signe Riisalo, Riina Solman ja preester Mattias Palli. Kaisa Tamme.

Tähistamaks Vabariigi Valitsuse (VV) ja Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) ühishuvide protokolli allakirjutamise 20. aastapäeva, toimus esmaspäeval, 17. oktoobril Tallinnas riigikogu hoones teemakohane konverents.

Sobivale lainele aitas häälestada – nii füüsiliselt Toompeal viibinutel kui üle veebi sündmust jälgijatel – Maris Lennu poolt flöödil esitatud Heino Elleri „Kodumaine viis“. EKNi presidendina avasõnad ütelnud peapiiskop Urmas Viilma tuletas meelde kokkusaamise ajet: „Täna 20 aastat tagasi sõlmiti Vabariigi Valitsuse ja EKNi ühishuvide protokoll.“ 

Kuigi leping on Viilma sõnul pisut laialivalguv ja ebamäärane, muudab see dokumendi ajatumaks. Leping annab kirikutele julguse riigile kui koostööpartnerile silma vaadata. Kirikute nõukogu juhina kinnitas Viilma, et kirikud täidavad kahe osapoole vahel allkirjastatud lepet nii hästi-halvasti, kui oskavad. 

Teiste hulgas viibis saalis emeriitpiiskop Einar Soone, kes 20 aastat tagasi kirjutas kirikute nimel ühishuvide protokollile alla, toona EKNi presidendina. Riigi nimel tegi seda peaminister Siim Kallas.

Avapalveks said sõna asepresidendid piiskop Philippe Jourdan ja pastor Erki Tamm.

Eri konfessioonid koos

Riigikogu esimees Jüri Ratas juhatas oma sõnavõtu sisse täpsustusega, et riigikogu hoone peremees ei ole mitte Eesti riik, vaid Eesti rahvas. Seetõttu on ürituse toimumise koht tema sõnul väga sümboolne – ühishuvide protokoll on leping riigi ja kiriku vahel ning põhineb igakülgsel vajadusel. 

Kirikute nõukogu on Ratase sõnul maailmale eeskujuks ning äratab ka rahvusvaheliselt tähelepanu ühendusena, kus erinevad konfessioonid tegutsevad koos, ühist huvi silmas pidades. Riigikogu esimees toonitas, et mitmed ühishuvide protokollis fikseeritud väljakutsed on tänaseks teoks tehtud. Lõpetuseks avaldas ta lootust, et 20 aastat kestnud viljakas ja sisukas koostöö riigi ja kirikute vahel jätkub ning partnerlus EKNi ja riigi vahel süveneb veelgi.

Ühe peaesinejana kõnepulti läinud riigisekretär Taimar Peterkop rääkis 20 aastat väldanud viljakast koostööst riigi ja kirikute vahel. Ta alustas aga viimaste nädalate valuküsimusest, mille tagajärjel lahvatas ultimaatumiga päädiv vastasseis riigi ja kiriku vahel. Küsimuseks oli selguse puudumine, kas metropoliit on Ukrainas toimuva sõja poolt või vastu. Peterkopi sõnul soovis riik saada selgust justnimelt selle 20 aastat tagasi allkirjastatud ühishuvide protokolli valguses. 

Olemata riigi käepikenduseks

Peterkop tuletas meelde endise presidendi Toomas Hendrik Ilvese sõnu, et kirik on siiski osa riigist, sest on kasvanud ja kannatanud koos oma maaga. Seda kontekstis, kus Eesti riik on üks ilmalikumaid Euroopas. Juba alates 1. põhiseadusest, mis sätestas usuvabaduse ja selle, et ühelgi siin tegutseval kirikul pole riigikiriku staatust. Lahusus on Peterkopi kinnitusel kiriku õnn, sest see välistab riigi käepikenduseks olemise ning samas annab võimaluse vajadusel riiki manitseda eetika vastu eksimise korral.

Veel tsiteeris ettekandja dr Priit Rohtmetsa, et kirik on riigi oluline ja loomulik osa – eetika majakas. Et kiriku(te) poole saab riik teatud keerulistel aegadel eetilistes küsimustes pöörduda, seda on ajalugu näidanud. Kiriku(te) võimuses on lähtuda mitte poliitikast, vaid moraalist. Kui majakas põleb vaid rasketel aegadel, nagu praegu, siis on oht headel aegadel teelt eksida, rääkis Peterkop, lisades, et seetõttu on kirikut kogu aeg vaja. Pöördudes kirikute esindajate poole tänas ta moraalseks majakaks olemise eest. 

Preambulis väärtuspõhisus

Peapiiskop Urmas Viilma toonitas, et riigi ja kirikute ühishuvide protokolli preambulist tuleb esile väärtuspõhisus. Dokumendis seisab: „võttes arvesse, et meie rahva ja riigi traagilise lähimineviku tõttu on Eestimaal religioonialastes teadmistes ja kogemustes tõsiseid puudujääke, kuna ateistlik propaganda ja elu põhiväärtusi mittearvestav mõtteviis on tekitanud teadmatust ja hoolimatust vaimsete küsimuste suhtes /…/“. Viilma nentis religioonialaste teadmiste jätkuvat puudulikkust ning märkis, et tänaseks on peale kasvanud juba teine põlvkond, kelle usualane kirjaoskus on nõrk. Kui esimene pealekasvanud põlvkond on juba otsustajate seas, siis on õigustatud mure, kuidas nad ilma vastavate teadmisteta otsustada saavad.

Viilma sõnul sätestas ühishuvide protokoll oikumeeniale ülesandeks aidata ühiskonnas kaasa lõimumise protsessile. Ta nimetas, et kui 20 aastat tagasi oli rõhk venekeelse elanikkonna lõimumisel, siis praegu on ootus sama, aga eelkõige on ülesandeks aidata Ukrainast saabunuid. Kirikupea avaldas head meelt, et kõik Eesti kirikud on võtnud pagulasi avasüli vastu. Küsimus on tema sõnul, kas kõik konfessioonid saavad samal määral panustada, arvestades kirikute erinevat suurust. 

Peapiiskop viitas veel preambuli kirjakohale, kus öeldakse, et üldhariduse osaks on teadmised erinevatest religioonidest ja et see aitaks ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni täita. 

Viilma meenutab, et protokollis sõnastati ühine huvi hoida Eesti kultuuri- ja kunstiväärtusi. Kirikuhooned, -muusika ja -kultuur on rahva ühisvara, aga on huvitav teada, et kirikutele kuulub 40% Eesti kultuuriväärtustest. 

Kõigil inimestel on õigus hingeabile ning riigil on kirikutele selles punktis omad ootused. Viilma sõnul on sotsiaalministeeriumi kaplanaadi toekust testitud nii koroonaepideemia ajal kui ka nüüd, Ukraina sõja päevil. 

Kodanikuühiskonna kogukonnakesksus

Usuelu ühishuvidest tänases Eestis rääkis siseministeeriumi usuasjade nõunik Ringo Ringvee, kelle väitel peab kodanikuühiskond vahel toimima enne riigi kohmakat bürokraatiat. Ta tõi esile kogudused kui sidususe loojad. Keskvõim ei pea tingimata lahendama probleeme kohapeal. Tihti sekkutakse keskvõimu poolt mõttetult vara, arvab Ringvee. Usuasjade osakonnas mõeldakse tema sõnul piirkondlikest kogukondadest. Teadlikkuse puudusest kõneles temagi oma ettekandes. Kui Kagu-Eesti inimesed nimetavad suuremaks hirmuks merereostust ja saarlased kagupiiril toimuvat, siis on see näide teadlikkuse puudusest. 

Euroopa Kirikute Konverentsi peasekretär Jørgen Skov Sørensen jagas oma vaimustust kuuldu üle sellest, kuidas Eesti riigis erinevad kirikud koostööd teevad ning kuidas siin käsitletakse laiemalt kiriku ja riigi vahekorda. „Et te rõhutate rohkem põhiväärtusi ja vaimsust, mitte Exceli tabelit,“ toonitas konverentsi ainus välisesineja. 

Ta märkis, et hoolimata oponentide arvamusest on kristluse roll Euroopas suur. Euroopa Liidu alusdokumendist artikkel 70 reguleerib suhteid kiriku ja kogukonna vahel. Jumal pole küll dokumenti pandud, kuid kirik institutsioonina on. Mis on kiriku roll tänapäeva Euroopas, küsis Sørensen, veel: „Kriitiline küsimus mulle ja teile: kas kirik peaks üldse poliitikasse sekkuma?“ Võimalikku vastust otsides tõi ta näite Taanist, kus kiriku liikmed osalevad poliitikas isikutena, mitte kiriku esindajatena. 

Koroona kontrollis usuvabadust

Siseministeeriumi asekantsler Raivo Küüt rääkis Eesti sidususest. 20 aastat tagasi protokolli allakirjutamise juures olnud Küüt meenutas kolm aastat tagasi samas toimunud konverentsi usuvabaduse teemal, mida korraldasid justiitsministeerium ja EKN. Konverentsi ettekanded tõid esile, et Eestis on usuvabadusega kõik korras. Koroonaga seotud eriolukord oli heaks katsumuseks, sest riigi tasandil tehti piiravaid ettekirjutusi jumalateenistusliku elu kohta. Kuigi tekkis ka konflikte, sest kellelegi ei meeldi piirangud, läks siiski kõik hästi. 

Teoloogiadoktor Ingmar Kurg tutvustas veel valmimisjärgus olevat teost „Kirik keset küla“. Teosel on 25 kaasautorit. Peaautorid Ingmar Kurg ja Avo Üprus soovivad teose pühendada VV ja EKNi ühishuvide protokolli 20. aastapäevale. Teos avab koguduse kui kiriku kohalolu kogukonnas. Kogudus annab tihti piirkonna kogukonnale väärtused ja identiteedi. Kogukond tihti märgib, et kogudus on huvitav turismiobjekt, aga ei näe koguduses inimesi. Kogukonnakogudus on Kure sõnul ühiselu alus. Koht, kus saab kokku Jumala ja kaasinimestega. Kirik peab olema seal, kus on inimesed. 

Kui on elu ja surma küsimus

Sotsiaalministeeriumi nõunik-peakaplan Katri Aaslav-Tepandi tegi sissevaate kaplanite igapäevatöösse, kus inimest vaadeldakse kui tervikut. Kaplani heaks töötulemuseks on, kui inimene võib olla kehaliselt haige, isegi suremas, aga tema hing on rahulik. Hingehoid pole usu pähemäärimine, toonitas Aaslav-Tepandi ja lisas, et hingehoid lähtub alati inimese enda väärtustest. „Kui on elu ja surma küsimused, on kiriku roll asendamatu,“ märgib nõunik-peakaplan ja lisab, et kaplani töö toetub alati koostööle: „Paulus ütles, et üks istutab, teine kastab, aga Jumal laseb kasvada.“

Pärast konverentsi riigikogu konverentsikeskuses kutsus peaminister Kaja Kallas EKNi liikmeskirikute juhid ja esindajad ning EKNi kaastöölised vastuvõtule Stenbocki majja. 

Liina Raudvassar

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)