Esileht » Arvamused » Arvamus »

Protestantlus kui kriitiline printsiip

27.10.2006 | | Rubriik: Arvamus

Martin Lutheri kuulsate teeside avaldamisega alguse saanud protestantlust on hinnatud väga erinevalt.

Eeskätt on ta kirikuajalooline nähe, mida tuleb mõista ja hinnata 16. sajandi ühiskonna- ja kirikuolude taustal. Sellisena on protestantlus nagu iga teinegi ajalooline liikumine ainulaadne, ehkki talle on leitud ajaloost ka eelkäijaid – nimetatagu siin vaid 10. sajandil tekkinud Cluny liikumist, valdeslasi, John Wyclifi’t ja hussiite.

Kõik need liikumised kritiseerisid teatud väärnähteid omaaegses kirikus ja püüdsid neid kõrvaldada. Lutheri puhulgi peab rõhutama, et ta ei soovinud midagi muud kui teatud väärnähete kadumist hiliskeskaegsest katoliku kirikust (nagu näit indulgentsid – patukaristuse kustutuskirjad – surnute eest ja transsubstantsiatsiooniõpetus (õpetus, mille järgi armulauaelementide olemus (substants) muutub armulaua pühitsemisel Kristuse ihuks ja vereks).

Kuid sündmused kujunesid nii, et tekkis uus iseseisev kirik – evangeelne kirik, mille liikmed oleme meiegi. Ja seepärast on meil põhjust tähistada ka usupuhastuspüha.

On vaieldud selle üle, kui radikaalne oli Lutheri kirikukriitika. Oma viimasel vaimulike konverentsil peetud akadeemilises ettekandes vaimulikust ametist püüdsin näidata, et Lutheri kirikukriitika oli (võrreldes eelnenud reformliikumistega) väga radikaalne ja et selle tulemusena sündis teoloogias midagi kvalitatiivselt uut. Uus evangeelne käsitlus kirikust ja vaimulikust ametist, mis tuleb eriti jõuliselt esile Lutheri reformatoorsetes teostes ja mille kõige novaatorlikum idee on õpetus kõikide kristlaste üldisest preesterlusest.

Püüdsin oma ettekandes näidata, et idee üldisest preesterlusest ei olnud tingitud üksnes tollasest situatsioonist (paljud preestrid ei tulnud reformatsiooni poolele üle ja seetõttu oli preestritest puudus), vaid on radikaalne järeldus Lutheri õigeksmõistuõpetusest.

Meie vaimulike hulgas on viimasel ajal elavalt diskuteeritud selle üle, millist Lutheri tõlgendust peaks meie kirik järgima. On leitud, et praegune luterlus on eemaldunud oluliselt  nn ehedast 16. sajandi luterlusest ja soovitatud tagasi pöörduda selle juurde. Kuid tagasipöördumine ajas on võimalik vaid ulmekirjanduses, mitte reaalses ajaloos.

Me ei saa enam tagasi pöörduda ei algkristluse aega ega 16. sajandisse. Kuid kas seda ongi ilmtingimata vaja? Lutherit ja teisi 16. sajandi reformaatoreid võib vaadelda ka kui ühe arengu algatajaid.

See Lutherist alguse saanud «teoloogiline joon» on teinud küll aja jooksul läbi muutusi, kuid tema väärtus peitub just tema dünaamilisuses, tema võimes muutuda ja kohanduda olude ja maailmapildiga, mis erinevad oluliselt Lutheri-aegsetest oludest ja tollasest maailmapildist.

Ühe huvitava vaatenurga protestantluse mõistmiseks pakub välja nimekas 20. sajandi saksa teoloog Paul Tillich (1886–1965), kelle vaateid tutvustab järgnev tõlge. Paul Tillich mõistab protestantlust eeskätt kui kriitilist printsiipi usus ja mõtlemises, mis katsub läbi kõik maised autoriteedid ja lükkab tagasi kõik nende pretensioonid jumalikkusele ja absoluutsusele.

Taolise «protestantliku printsiibi» eelduseks on usk Jumala olemise teistsugususse võrreldes loodud olendite olemisega, mistõttu Jumalat ei saa adekvaatselt kirjeldada ja radikaalne järeldus Lutheri õigeksmõistuõpetusest, et inimese õigeksmõistu (õndsust) ei tohi seada sõltuvusse millestki muust peale usu Kristusesse.  See puudutab ka piibliaegset mütoloogilist maailmapilti (mis ei pea olema tänapäeva kristlasele normatiivne), allumist kiriklikule hierarhiale (mis ei ole jumaliku, vaid on inimliku päritoluga ja vajalik vaid kirikukorra huvides) jms.

Järgneva teksti autor Heinz Zahrnt on sündinud 1915 Kielis. Ta on õppinud teoloogiat Kielis, Marburgis ja Tüübingenis ja on teoloogiadoktor (Heidelberg). Ta on töötanud üliõpilaspastorina Kielis ja kirjutanud mitmeid käsitlusi 20. sajandi kristluse probleemidest.

Käesolev tõlge on alapeatükk tema 20. sajandi teoloogiat tutvustavast raamatust «Die Sache mit Gott» (sõna-sõnalt  ‘asi Jumalaga’).

Jaan Lahe

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)