Esileht » Arvamused » Kolumn »

Protestantism ja õiglustunne

13.02.2013 | | Rubriik: Kolumn

Rohkem kui veerand sajandit tagasi kirjutasin ma ajalehele TRÜ ligemale paarkümmend artiklit maailmakultuurist kui õhtumaa vaimsest ühisosast. Sealt jäi paljugi välja põhjusel, et mul puudusid siis sellekohased teadmised. Ma ei käsitlenud reformatsiooni ja protestantismi ajaloolist sisu ega keskaja teise poole juurat, vaid keskendusin renessansile kui ühiskondlikule pöördumisele minevikus sündinud loomingu ülevuse poole.
Ainus teoloogiline aspekt, mida võinuksin välja tuua, olnuks pietism Eesti moodi ehk vennastekoguduse liikumine, aga see tähendanuks Rudolf Põldmäe (1908–1988) uurimuste ümberjutustamist, mis poleks olnud aus.
Uuesti on mul tulnud nende küsimustega tegelda saabuvast reformatsiooniaastapäevast (2017) täiesti sõltumatult. Üks, mis seda tingib, on nn ühiskondlik moraal, mis sisaldab küll keelde, kuid avaldub praktikas sageli nende ignoreerimisena.
Keeldu võib sõnastada kui käsku koos konkreetse karistusega (näiteks kolmas kümnest käsust – 2Ms 20:7), ent keeld võib olla ka kaudne, sest tema pikkus võib muutuda. Näiteks nõue parandada meelt, mis tegelikkuses saab seisneda ka tagasitõmbumises ja mille suhtes tehakse viga sellega, et seda ei peeta üldse kohustuslikuks, kuna ta on tõlgendatav kui allaandmine väljaspool selget süüdistust või lahus kohtuotsuse lõplikkusest.
Selleks, et parandada meelt, ei pea olema patune, kes seda kahetseb. Tüpoloogiliselt vaatekohalt tähendab meeleparandus arusaamist eksitusest ja kui ühiskond sulle meeleparandust võimaldab, siis seda võibki nimetada humanismi vooruslikuks küljeks. Iseasi, et üksikinimesele meeleparandust võimaldades peab ühiskond rakendama meeleparandust ka iseenda suhtes. Selles seisnebki ühiskondliku kokkuleppe sisu.
Vastavalt tuletab iga vastutusvõimeliseks arenev inimene olukorra mõistmiseks maailmas omad õiguslikud reeglid, millest osa on kodifitseeritud, osa mitte. Siit siinkirjutaja huvi Jean Chauvini (1509–1564) ehk Johann Calvini õpetuse vastu, kuivõrd tema käsitles ettemääratust Lutherist erinevalt. Õige oleks tunda Calvinit ta teoste algkeeles või akadeemilises tõlkes eesti keelde.
Minu asjatundmine rajaneb seni kahel uurimusel: Sauvo (Soome) koguduse õpetaja Kalle Elonheimo (1950) saksakeelsel doktoritööl «Universaalne õigus Johannes Calvini käsitluses rõhuasetusega tema arusaamal loomulikust õigusest» (Åbo, 2006) ja Notre Dame’i ülikooli professori Randall C. Zachmani (1953) ingliskeelsel esseedekogul «John Calvin ümbermõelduna» (Cambridge, 2012).
Lutheri õigusõpetust vaatlen ma alamal tema esinemise «Jutlus kahesugusest õigusest» (1519) järgi. Küsimus ise kõlab järgmiselt: millega seletada, et vägivald, mis ju ometi peaks erinevalt surmast olema alati välditav, on muutunud meie ümber nii käegakatsutavaks, et tundub olevat enesestmõistetav?
Õiglustunne muutub küsitavaks otsekohe, kui ta lubab inimeste väljavalitust käsitleda teatava universaalse absoluudina, mis ei võimalda teisitimõtlemist asjades, milles absoluutsus on vaieldav, nagu näiteks ühiskonna poolt omaksvõetud kohustus halastada mõrvarile (s.o tahtlikule tapjale raskendavatel asjaoludel), kuigi tema tapetut pole võimalik lunastada.
Lutheri ja Calvini jaoks annab absoluudi ette loomulikult Jumal, Lutheril apostel Pauluse järgi kahesuguselt: Jumala õigusena ja sellest tuleneva inimese seesmise ehk isikliku õigusena – kui ta püsib usus. Calvin on ajaloolaslikum, sest ta eristab jumalikku õigust (lex aeterna), moraali ehk loomulikku õigust (lex naturae) ja poliitilist õigust (lex humana).
Vägivalla avalikkus tähendab seega, et me oleme muutumas agnostilisteks õiglustunde võimalikkuse suhtes, et meid sunnitakse leppima juurdehindlusega iseseisvusele, et meilt tahetakse alandlikkust kui ettemaksu järgnevale elule.
Just alandlikkusega on tegemist näiteks siis, kui nn eliit tahab, et talle tuntaks kaasa.

 

 

 

 

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)