Esileht » Arvamused » Kolumn »

Proovilepaneku ajad

22.03.2019 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Viimased nädalad on pannud meie kodanikuks olemise ja sotsiaalse närvi kõvasti proovile. Kui üldjuhul minnakse valima lootuses positiivsetele muudatustele või vähemalt senise säilimisele, siis seekordsed valimised on endaga esialgselt toonud kaasa pingeid, segadust ja teadmatusest kantud ärevust, mis Toompealt on kandunud all-linna ja sealt valgunud edasi üle Eesti ja väljapoole selle piire.
Eestis aset leidvaid arenguid vaadates võib ju tõdeda, et toimuval on sarnasusi mitmetes teistes riikides toimuvaga, kuid see ei saa olla meie vabandus. Mitte miski ei vabanda sallimatust, viha levitamist, hoolimatust, harimatust ja rumalust. Kusagilt jookseb piir. Väga paljude jaoks oli selleks piiriks Eesti pearabi Shmuel Koti labane solvamine Tallinna tänaval.
Sotsiaalmeedias levis 17. märtsil kulutulena teemaviite „Kõigi Eesti“ jagamine, mille eesmärk oli avaldada rahulolematust praeguse olukorra ja suundumustega Eestis. Algatust kirjeldavas sõnumis öeldakse: „Meie kõigi Eesti on demokraatlik, enesekindel, kaitstud, arvestav, hooliv, tulevikkuvaatav, Euroopa-meelne. Need väärtused on erakondadeülesed ja ühendavad meid kõiki.“
Tundlikuma sotsiaalse närviga kaaskodanikud on ikka ja jälle tõdenud, et Eestis on väga palju viha, kibedust, inimlikku hoolimatust, mis leiab sobilikul juhul väljenduse näiteks liiklushuligaansuses, halvasti ütlemises ja hoolimatuses, aga ka ebatäiskasvanulikus solvumises, mis omakorda takistab koostööd ja pärsib konstruktiivsust. Enamik meist armastab Eestit sellest hoolimata.
Jaanuaris avas mitmeid marginaalseid kogukonnagruppe Eestis jäädvustanud fotodokumentalist Annika Haas rahvusraamatukogus näituse Eesti muslimikogukonnast. Näitus eeldas aastatepikkust tööd ja selle kogukonnaga tuttavaks saamist. Näituse avamise järel ERRi hommikuprogrammis antud intervjuus rääkis Haas loo sellest, kuidas pärast ühte kunagist Londonis toimunud terrorismiakti hakkasid Eesti meediaväljaanded talle, kes ta parasjagu Londonis viibis, helistama ja n-ö kohapealt pildimaterjali tellima.
Fotograaf ignoreeris neid soove põhjendusega, et halba ei ole vaja meedias võimendada. See on põhimõte, mis on kohaldatav ka meie tegutsemisele kodanikuna ja sotsiaalse olendina. Halba ei ole vaja võimendada. Edmund Burke’i sõnul: „Et kurjus saaks võidutseda, piisab heade inimeste tegevusetusest.“
Hiljutistel valimistel andis oma hääle 63,7% hääleõiguslikest Eesti kodanikest, s.o 565 045 inimest. Tundub, et on aegu ja olukordi, kus ainult valimistel osalemisest ei piisa, vaid Eesti vajab veelgi enamat kodanikupühendumust. Viimase nädala jooksul toimunud kodanikualgatuslikud arengud, nt kirjad peaministrile, kooliõpilaste liitumine ülemaailmse koolinoorte kliimamuutuste peatamise toetuskampaaniaga ja eelmainitud „Kõigi Eesti“ aktsioon sotsiaalmeedias, on julgustavalt ja lootustandvalt kinnitanud, et Eestis on väga palju neid, kes oma riigist ja selle inimestest (olgu siis siin või mujal sündinud) hoolivad ning on valmis vastu astuma küündimatusele, kibestumusele, vihale.
Olen väga nõus õpetaja Johann-Christian Põderiga, kes tõdes valimispäeval ERRi portaalis avaldatud arvamusloos „Valimiskastieetika ehk kas valida südame või mõistusega?“, et demokraatia elab kaasatusest ja osalusest. Just praegustel murrangulistel aegadel, mil liberaalsed ja demokraatlikud väärtused, mis meid on toonud tänasesse päeva, vajavad kaitset, on ääretult oluline roll aktiivsel ja vastutustundlikul kodanikuühiskonnal.
2017. aasta veebruaris Enn Soosaare 80. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil peetud kõnes rääkis kirjanik Sofi Oksanen muuhulgas sõna jõust ning tsiteeris Ühendriikide inimõigusaktivistist luuletajat Audre Lordeat, kelle mõte „Sinu vaikimine ei kaitse sind“ on üle kantav ka hoiakutele kodanikuna. Meie vaikimine ei takista negatiivsete protsesside leviku piiramist. Aga ka viimasel ajal levima hakanud valetamise normaliseerimist. Küll aga teeb seda kodanikuna suurema vastutuse võtmine.
Euroopa ja Eesti selle osana tuginevad kristlikel väärtustel, nende väärtuse osa on demokraatia, kodanike põhiõiguste ja -vabaduste kaitse ning inimväärikuse austamine. Nende väärtuste kaitsmine on iga kodaniku kohus, sest meie väärtused kaitsevad meid. Demokraatliku ühiskonna üheks n-ö punaseks jooneks on printsiip, mille kohaselt oma vabaduse ja õiguste rakendamisel ei saa riivata kellegi teise vabadust ja õigusi. Eesti kodanikuühiskond on näidanud viimastel päevadel võimet enda eest seista. Just nii loome seda Eestit, mis on meie kõigi oma – salliv, hooliv, arenemisjõuline ja tugev.
On aegu, mil meie kodanikuks olemine pannakse proovile. Ühtlasi osundavad sellised ajad ühiskondlikele probleemidele ja ebaküpsusele, millest on võimalik väga palju õppida ning seeläbi ühiskonnana tugevamaks ja vastupidavamaks muutuda. Tegevusetusel on tagajärjed, tegutsemisel on tulemused.
Kristel - foto2018 sept

 

 

 
 
Kristel Engman,
kolumnist

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)