Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Pronkssõduri kui kuldvasika kummardamine

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

20. sajand kujunes süngeimaks inimkonna
ajaloos.

Kahe suure sõja vahel oli maailm ärevil,
sest  rahu ei pandud paika mitte
leppimisega, vaid tugevama õigusega. Saksamaal ja Venemaal oli kindel otsustus
kaotatu tagasi saada. Tehti saatanlik kokkulepe: kaks riiki alustasid sõda ühel
ja samal tunnil. Saksamaa ründas vägedega, Venemaa juhtis radaritega Saksa
lennukeid pommitamisel.

Õigustus oma tegevusele

Kaks nädalat pärast sõja algust oli
Saksamaa sunnitud oma partnerile Venemaale tuletama meelde kokkulepet, milles
viimane kohustus okupeerima osa Poolast. Poliitiline «kavalus» oli kahe
nädalaga oma töö teinud ja Venemaa marssis sisse paukugi tegemata, vabastaja
oreool peas. Kahe liitlase sõbralik kohtumine toimus Poola pinnal. Seda, et
vabastaja oreooli all oli keegi teine, said poolakad teada hiljem.

Venemaa maailmavallutuslik poliitika arvas
tundvat oma karistamatust ja kõrgelt tribüünilt needis Molotov avalikult poola
rahvust. Sõda lõppes ning maailm jaotati uue lepingu alusel ja uute osaliste
vahel. Saatanlik kavalus võidutses ja 1/6 maailmast sai süüdistava § 58 endale
otsaette. 

Inimvaenulikule tegevusele oli vaja leida
õigustus. Venemaa võttis pea kohale Poolas omastatud vabastaja oreooli ja
kuulutas kogu maailmale, et ta vabastas meid suurest saatanast. Venemaa võttis
ajalookäsitluses aluseks ainult sõja selle perioodi, mil kaks sõda alustanud
riiki omavahel arveid klaarima hakkasid. Sellise ajalookäsitluse alustalaks on ütlus:
võitjate üle kohut ei mõisteta.

Tõde eirav ideoloogiline baas oli loodud ja
selle kinnistamiseks tuli rahvastele kummardamiseks üles panna kuldvasikad.
Kuhu võimalik, seati üles «vabastaja» monument. Paljude maade rahvad olid
pimestatud kuldvasika hiilgusest. Kuldvasikad olid pandud teenima valet. 

Õuduste eest ei vastuta rahvus

Maailma silmad on avanenud ja ka «võitjate»
üle tuleb kohut mõista. «Vabastaja monument» saab peagi kogu maailmale
hoiatuseks ja selle meenutuse päevaks ei ole siis enam maikuu, vaid 1.
september, II maailmasõja algus. «Vabastaja sõdur» oli see, kes relvavendadega
Saksamaalt alustas inimkonnale kõige rängemaid tagajärgi toonud poliitikat.
Selle poliitika tagajärjel kaotas elu 60 miljonit inimest.

Sama poliitika jätkus ka pärast sõda ja
seda juba ühel kuuendikul maailmast, ning jätkuvaid inimkaotusi toonud
poliitika elluviijaks oli pronkssõdur üksi – II maailmasõja alguse liitlane oli
purustatud. Pronkssõduri kummardamine annab õigustuse sõjas 60 miljoni inimese
hukkumises süüdioleva Venemaa poliitikale.

Uskumatuid inimkaotusi kaasa toonud
riikliku poliitika tagajärgedes ei saa süüdistada rahvast, vaid seda
inimvaenulikku poliitikat. Ei saa nõuda nende õuduste eest vastutust rahvuse
järgi. Selle poliitika järgijaid on iga rahva hulgas. Venemaal usub vabastaja
oreooli rõhuv enamik inimestest ja peapõhjuseks on riiklikul tasemel jätkuv
faktide moonutamine.

Me ei saa muuta minevikku, kuid peame elama
tulevikus ja tegema omalt poolt kõik, et kunagi enam ei tõstaks pead selline
inimvaenulik poliitika. Külvatud vaen ja viha kasvatab seda mitmekordselt
tagasi. Johannes Paulus II kutsus ühes oma uusaastaläkituses inimesi astuma
välja kättemaksu ja viha lõputust ringist. Mis kasu me saame, võideldes 9. mai
pärast, kui meil pole meeles 1. september 1939. Langetame siis koos tões pead
1. septembril – nii «võitjad» kui «kaotajad», et täituks lootus vabast
ühiskonnast ja poleks kunagi pinnast inimvaenuliku ühiskonna tekkimisele.

Kalev Mõttus