Esileht » Arvamused » Arvamus »

Pronkssõduri kui kuldvasika kummardamine

11.05.2007 | | Rubriik: Arvamus

20. sajand kujunes süngeimaks inimkonna
ajaloos.

Kahe suure sõja vahel oli maailm ärevil,
sest  rahu ei pandud paika mitte
leppimisega, vaid tugevama õigusega. Saksamaal ja Venemaal oli kindel otsustus
kaotatu tagasi saada. Tehti saatanlik kokkulepe: kaks riiki alustasid sõda ühel
ja samal tunnil. Saksamaa ründas vägedega, Venemaa juhtis radaritega Saksa
lennukeid pommitamisel.

Õigustus oma tegevusele

Kaks nädalat pärast sõja algust oli
Saksamaa sunnitud oma partnerile Venemaale tuletama meelde kokkulepet, milles
viimane kohustus okupeerima osa Poolast. Poliitiline «kavalus» oli kahe
nädalaga oma töö teinud ja Venemaa marssis sisse paukugi tegemata, vabastaja
oreool peas. Kahe liitlase sõbralik kohtumine toimus Poola pinnal. Seda, et
vabastaja oreooli all oli keegi teine, said poolakad teada hiljem.

Venemaa maailmavallutuslik poliitika arvas
tundvat oma karistamatust ja kõrgelt tribüünilt needis Molotov avalikult poola
rahvust. Sõda lõppes ning maailm jaotati uue lepingu alusel ja uute osaliste
vahel. Saatanlik kavalus võidutses ja 1/6 maailmast sai süüdistava § 58 endale
otsaette. 

Inimvaenulikule tegevusele oli vaja leida
õigustus. Venemaa võttis pea kohale Poolas omastatud vabastaja oreooli ja
kuulutas kogu maailmale, et ta vabastas meid suurest saatanast. Venemaa võttis
ajalookäsitluses aluseks ainult sõja selle perioodi, mil kaks sõda alustanud
riiki omavahel arveid klaarima hakkasid. Sellise ajalookäsitluse alustalaks on ütlus:
võitjate üle kohut ei mõisteta.

Tõde eirav ideoloogiline baas oli loodud ja
selle kinnistamiseks tuli rahvastele kummardamiseks üles panna kuldvasikad.
Kuhu võimalik, seati üles «vabastaja» monument. Paljude maade rahvad olid
pimestatud kuldvasika hiilgusest. Kuldvasikad olid pandud teenima valet. 

Õuduste eest ei vastuta rahvus

Maailma silmad on avanenud ja ka «võitjate»
üle tuleb kohut mõista. «Vabastaja monument» saab peagi kogu maailmale
hoiatuseks ja selle meenutuse päevaks ei ole siis enam maikuu, vaid 1.
september, II maailmasõja algus. «Vabastaja sõdur» oli see, kes relvavendadega
Saksamaalt alustas inimkonnale kõige rängemaid tagajärgi toonud poliitikat.
Selle poliitika tagajärjel kaotas elu 60 miljonit inimest.

Sama poliitika jätkus ka pärast sõda ja
seda juba ühel kuuendikul maailmast, ning jätkuvaid inimkaotusi toonud
poliitika elluviijaks oli pronkssõdur üksi – II maailmasõja alguse liitlane oli
purustatud. Pronkssõduri kummardamine annab õigustuse sõjas 60 miljoni inimese
hukkumises süüdioleva Venemaa poliitikale.

Uskumatuid inimkaotusi kaasa toonud
riikliku poliitika tagajärgedes ei saa süüdistada rahvast, vaid seda
inimvaenulikku poliitikat. Ei saa nõuda nende õuduste eest vastutust rahvuse
järgi. Selle poliitika järgijaid on iga rahva hulgas. Venemaal usub vabastaja
oreooli rõhuv enamik inimestest ja peapõhjuseks on riiklikul tasemel jätkuv
faktide moonutamine.

Me ei saa muuta minevikku, kuid peame elama
tulevikus ja tegema omalt poolt kõik, et kunagi enam ei tõstaks pead selline
inimvaenulik poliitika. Külvatud vaen ja viha kasvatab seda mitmekordselt
tagasi. Johannes Paulus II kutsus ühes oma uusaastaläkituses inimesi astuma
välja kättemaksu ja viha lõputust ringist. Mis kasu me saame, võideldes 9. mai
pärast, kui meil pole meeles 1. september 1939. Langetame siis koos tões pead
1. septembril – nii «võitjad» kui «kaotajad», et täituks lootus vabast
ühiskonnast ja poleks kunagi pinnast inimvaenuliku ühiskonna tekkimisele.

Kalev Mõttus

3 Kommentaari artiklile “Pronkssõduri kui kuldvasika kummardamine”

  1. Külaline ütleb:

    1941 aasta 22 juuni kohta on juba kirjutatud. Me kõik peaksime teadma, et tegemist oli ennetava löögiga Hitleri poolt. Muinasjutte rumalast ja arast Stalinist, targast ja vaprast Zukovist pole mõtet lugeda: ajaraiskamine. 9 mai oli tõrksa koera mahalaskmise pidu tema suhtes rahulolematu peremehe poolt. 1946 Nürnberg oli 1941 aastal jäetud jälgede kustutamine ja pealtnägijate lõplik ärahirmutamine. Aga kust ja kellelt on need kombed õpitud. 1905 ja 1917 aasta revolutsioonid tühja koha peale ei tekkinud. Oli võitlus, oli vaenlane. …Aga veel midagi… oli kellegilt õpitud strateegiline, operatiivtaktikaline tegutsemine… ja seda ei loetud mitte sõjakunsti õpikutest. Eesmärk pühitseb abinõu… kas pole tuttav, ah mis! Kust said Lubjanka ja Gestapo oma tegevuse põhialused ja metoodika? Kuidas on lugu oikumeeniaga? Juhtimise tasandil on asi OK, aga … Ütleme ausalt, et meeleparandus ja kellegi manitsus algab iseendast.

  2. Külaline ütleb:

    Inimlik asjade ja kohtade pühaks pidamine on väga tavaline. Eks iga teine inimene kannab sõrmes sõrmust, kaelas mingit ketti, hoiab oma laual või sahtlis tallel mingeid talle isiklikult tähtsaid ja talle isiklikult pühasid asju, mis elustavad mälestuskilde, pilte, tundeid… Küllap on igal meist kusagil oma koht või isegi mitu, mis on meile mingil moel oluline, tähtis, isiklikult püha mingi meile olulise sündmuse tõttu. See kõik on loomulik. Pole õige sellist täiesti tavalist inimlikku asjade või kohtade pühaks pidamist kuidagi takistada või tõkestada – mittereligioosne pühadus on sedavõrd inimomane, et see on lausa meie ellu ja mõtlemisse sisse kirjutatud.

    Kuid selline asjade inimlik pühadus ei oma otsest pistmist religioosse pühadusega. Inimlik pühadus võib olla aluseks inimel ka religioosse pühaduse tekkeks, aga need kaks pole seeläbi veel samased, samaväärtuslikud. Inimlik pühadus – võime kõrgemalt mõtestada ja väärtustada midagi ainelises maailmas – on nagu muld, on see võimalus ja eeldus, see pinnas, millelt religioosne pühadus võib tärkama hakata.

    Pronkskuju võib olla inimlikult kellelegi püha, kuid on religioosses mõttes pseudopühadus. Pole kahtlust – on neid, kes seisavad tema ees tõelises harduses, aga ka neid, kes lähevad sinna lihtsalt uudishimust või kombe pärast. Asja sisu ei muutu – religioosses mõttes on see pronkskuju pühastamine pseudo ikkagi.

    Lihtsalt eristagem need kaks – inimlik pühadus ja religioosne pühadus – ja pilt saab selgem. Mõlemad on täiesti aktsepteeritavad. Kui aga inimlikku pühadust (mõnda kuju näiteks) hakatakse religioosseks tõstma, siis tehakse viga, ja seda viga olen ma iseloomustanud sõnaga \”pühastamine\”. Neid kahte pole vaja segamini ajada, vastasel juhul jõuame absurdi.

    Parim vahend ja rohi selliste pseudo vastu on tõelise pühaduse vaimse leidmine ja omaksvõtt.

    Vaid vaimsel, tõeliselt pühal alusel saavad kaks rahvast endile ühise aluse leida, ja sellelt ka edasises lähtuda. Ei materiaalsed väärtused (raha), ei põrkuvad ideed pole need, millest otsida ja leida ühisalust eestlastele ja muude rahvuste rahuks isekeskis.

  3. Külaline ütleb:

    Põrunud oled või? Kus olid Venemaal kahe sõja vahel radarid? Teatavasti toimus esimene radarikasutus sõjas 18. detsembril 1939, kui briti pommitajad tahtsid Saksa sõjalaevu rünnata aga löödi tagasi, kuna radari abil paljastatuna oli neile kerge hävitajad sappa saata.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)