Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Projekti „Täht idas“ meeskond käis Jordaanias põgenike eluga tutvumas

16.08.2017 | | Rubriik: Ühiskond

Kampaania „Täht idas“ meeskond Jordaanias. Vasakult: Monika Kausyle, Pēteris Eisāns ja Nelli Vassila.

Juba kaks aastat on Eesti inimesed saanud kampaania „Täht idas” raames annetada mänguasju ja muud Lähis-Ida sõjapõgenike laste rõõmustamiseks.

Kõigis kolmes Balti riigis toimuva kampaania algatas Läti kristlaste organisatsioon Baltic Global Initiative. Eestis on selle koordinaatoriks Tartu Pauluse koguduse liige Nelli Vassila, kes tänavu koos Läti ja Leedu kolleegidega veebruaris ise Jordaanias käis, et oludega tutvuda ja pakkide kättejagamist jälgida.

Jumala kutsel
Pagulastemaatika on Nelli Vassilale juba varasemalt hingelähedane olnud, sest ta on sellega kokku puutunud Ameerika Ühendriikides elades. „Ma nägin, kui katkised need inimesed on. Sa ei pea olema sõjakoldest, sa oled lihtsalt eemal kõigest sellest, mida armastad.“ Olles näinud, kuidas võõrasse keskkonda sattunud inimesed abi vajavad, otsustas ta Eestisse naasnuna kandideerida pagulase tugiisikuks, kuid ei osutunud väljavalituks.
Vassila õpib aga usuteaduse instituudis hingehoidjaks. Ühel päeval rääkis Avo Üprus loengus sellest, kui tähtsat rolli mängivad vabatahtlikud töötegijad. Vassila vaidles vastu – tema oli soovinud vabatahtlikku tööd teha, kuid polnud leidnud selleks võimalust.
Selle peale võttis Üprus tema kontaktandmed ja helistaski juba paari nädala pärast tagasi. Selgus, et projekti „Täht idas“ eestvedaja Pēteris Eisāns oli äsja ühendust võtnud peapiiskop Urmas Viilmaga, paludes abi kampaania laiendamiseks Eestisse.
Vassila oli kohe nõus hakkama projekti koordinaatoriks Eestis: „Ma tundsin, et Jumal oli Avo Üpruse minu teele saatnud. Järelikult, mida ta ütleb, pean ma tegema.“ Kampaania „Täht idas“ puhul on Vassila kui väikeste laste ema jaoks pealegi eriti hingelähedane see, et aidatakse lapsi. Nii võttis Vassila vastu pakkumise hakata kampaania koordinaatoriks Eestis.
Esimene kampaania toimus kiirustades, sest kogumispunktide loomiseks jäi väga vähe aega. Mullu saadi kingipakke juba veidi rohkem ja sedapuhku sai Vassila ka ise nende kättejagamist vaatamas käia. Nimelt viibis ta veebruaris koos Läti ja Leedu partneritega Jordaanias – Süüria ja Iraagiga piirnevas riigis, mille 10 miljonile püsielanikule on nüüd lisandunud 1,5 miljonit sõjapõgenikku.

Kiriku kaalukas panus
Vassila sõnul on ta põgeniketeemat meedias väga hoolikalt jälginud, kuid kohapealne olukord muutis tema arusaamu. Ta kujutas ette, et põgenikud peaksid vaesed ja viletsad välja nägema, kuid tegelikult olid kingipakkide järele tulnud lapsed hoolitsetud ja kenasti riides.
Suures osas on see Jordaania pealinnas Ammanis tegutseva Marka linnaosa metodisti koguduse teene, kes on kampaania „Täht idas“ kohalikuks koostööpartneriks. See kogudus on võtnud põgenike abistamise oma südameasjaks. Neile jagatakse nii toitu, riideid, arstiabi kui kooliharidust.
Ühte põgenikelaagrisse ehitati laste mänguväljak ning välismaa partnerite toel organiseeriti koguni kortermaja ehitamine. Nimelt olid oma meestest eemal viibivad pereemad kurtnud ahistajatest korteriomanike üle, kes nende abitut olukorda ära kasutasid. „On imekspandav, et kirik nii kaugele läheb. Siinsed uudised üldse ei räägi sellistest asjadest,“ rõhutab Vassila.
Paljud Marka koguduse poolt abistatavad põgenikud on Iraagist Mosulist põgenenud kristlased. Kogudus pakub neile võimalust kokku saada, omavahel suhelda ja ka käsitööd teha, näiteks riideesemeid, ehteid, suveniire, Surnumere seepe. See võimaldab neil inimlikkust ja sisemist tasakaalu säilitada. Oleks ainult, kes nende meisterdatut ostaks. Vassila näeks hea meelega, et Iraagi kristlaste valmistatud asju Eestiski müüa saaks, kuid kauba siiatoimetamine on päris keeruline logistiline ülesanne.
Mööda ei saa minna ka kogetu mõjudest laste vaimsele tervisele. Tõsi, mõned mudilased, kes otseselt sõja jalgu pole jäänud, võtavad kõike põneva seiklusena, kuid paljudele on läbielatu mõjunud rängalt. Kiriku juures töötavas koolis külastati näiteks klassi, kus õppisid äsja sõjakoldest saabunud lapsed.
Nood olid väga kinnised ja kartlikud, keegi ei naeratanud. Ka nende joonistustel kujutatakse vereloikusid, peata inimesi ja plahvatusi. Kulub aega, enne kui nad kogetust üle saavad, avatumaks muutuvad ning jälle lilli ja päikest joonistama hakkavad.
Ent ka kiriku toetusest hoolimata pole põgenike elu meelakkumine. Mõned neist olid kodumaal päris rikkad, kuid kaasavõetud raha kulub kiiresti ära. Elatist teenida pole aga lubatud, sest võimud kardavad, et põgenikud võtavad kohalikelt töö ära. Seetõttu elatakse väga kasinalt. Vassila jutustab, kuidas hambapasta või sokipaari saamine võis laste silmad särama panna. Ka mänguasjadest tuntakse puudust, sest neid ei võeta ju tavaliselt kaasa, kui kodust kiiresti lahkuda tuleb.
Veel raskem on aga nende elu, kes elavad põgenikelaagrites. Ametlikku ÜRO põgenikeorganisatsiooni UNHCR hallatavasse laagrisse Baltikumi külalisi ei lubatud. Kuulu järgi on seal aga olmetingimused väga halvad. Väljakäike ja pesemisvõimalusi napib ning elu ei ole turvaline. Seetõttu on mõnedki põgenikud neist lahkunud ja omaenda mitteametliku laagri püsti pannud.
Ühte neist sai Vassila ka külastada. Sealsete põgenike olukord oli meeleheitlik, näiteks paljud lapsed jooksid ringi paljajalu. On selge, et põgenike suure hulga tõttu suudetakse tõhusalt aidata vaid väga väheseid, mistõttu ka projekti „Täht idas“ Jordaania partnerid vajavad meie suuremat toetust. Seda enam, et tegemist on kristliku kogudusega, mille usaldusväärsuses pole kahtlust.

Jumala lähedus
Kokkupuuted kohalike kristlastega jätsid Vassilale üldse erakordse mulje. Nende osakaal Jordaania rahvastikust on ainult 4%, enamik (92%) on aga muslimid. Kirikud saavad vabalt tegutseda, kuid jordaanlaste jaoks on kristlusesse pöördumine väga tõsine samm, sest see tähendab täielikku suhete katkestamist lähedastega. Seetõttu võtavad paljud inimesed väiksemates kohtades koguduseelust osa, olles ise ristimata.
Pealinnas on elu tunduvalt vabameelsem ja seal on lihtsam kristlane olla. Kuid ka metodistlikul Marka kogudusel oli hiljuti juhtum, kui üks relvastatud mees üritas kirikusse tungida. Õnneks sekkus politsei kohe ja keegi ei saanud viga. „Kui see meil juhtuks, oleks see suur sündmus,“ kommenteerib Vassila. „Aga seal selle üle ei imestata.“
Õhkkond oli Marka koguduses Vassila sõnul aga eriline ning Jumala lähedust oli selgelt tunda. Seal ei piirduta pühapäevase kirikuskäimisega. Kogudus on sealsete kristlaste elu keskmeks ja nad panustavad selle hea käekäigu nimel, nagu vähegi suudavad. Paljud, nagu öeldud, pühenduvad põgenike aitamisele. Üks koguduse liige aga kirjutab näiteks jumalateenistuste jaoks laule ja teine laulusõnu. Ka see on tähtis, et laulud oleksid selle maa kultuuriruumile omased, sest just siis aitavad nad kohalikke Jumalale lähemale.

Iga pakk on tähtis
Ennekõike pani Jordaanias kogetu soovima iga hetke ära kasutada, et sealseid põgenikke aidata. „Kui ma saaksin kasvõi ühe paki rohkem kui eelmisel aastal, tähendab, et veel üks laps osaleb kiriku poolt korraldatud üritusel, kus räägitakse Kristusest, Jumala armastusest, sellest, et kui isegi kõik ülejäänud sind hülgavad, armastab Kristus sind ikkagi,“ selgitab Vassila. Niisiis on tema sõnul aitamine ühtlasi misjonitöö.
Sellegi aasta lõpus on igal Eesti inimesel taas võimalus põgenike abistamiseks oma panus anda. Kes sooviksid selle aasta kampaaniale vabatahtlikena kaasa aidata, võiksid juba praegu pöörduda Nelli Vassila poole aadressil nelli.vassila@gmail.com. Samuti on Vassila meelsasti nõus kogudustele külla sõitma, et kampaaniast ja oma Jordaania-reisil kogetust lähemalt rääkida.
Rain Soosaar

„Täht idas“
Heategevuskampaania Lähis-Ida lastest sõjapõgenike heaks
Korraldaja Läti organisatsioon Baltic Global Initiatives
Partnerid Eestis EELK ja Sõbralt Sõbrale kauplusekett
2016 koguti Eestist, Lätist ja Leedust kokku 4180 kingikarpi
Tänavune kampaania algab novembris
Allikas: Starintheeast.net

Pildigalerii:

Kingitused on jõudnud põgenikest lasteni.

Marka kirik Jordaania pealinnas Ammanis. 3 X Andris Sprogis

 

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)