Esileht » Arvamused » Arvamus »

Projekt või protsess

02.03.2011 | | Rubriik: Arvamus

Üheksa aastat tagasi ilmus Sirbis keeleteadlase Mati Hindi mõtlemapanev artikkel «Kas te olete tulemusele orienteeritud?» (Sirp, 22.02.2002), kus ta kirjeldab üldlevinud vastandamist tulemus versus protsess.
Kas te olete orienteeritud tulemusele või protsessile? See küsimus on otsekui võlutest, mis ühesõnalise vastuse põhjal laseb otsustada, kas küsija ees istub otsusekindel tegija või ebamääraste eesmärkidega tööotsija.
Hint ütleb, et kultuuri või tsivilisatsiooni tervikuna võib kirjeldada protsessina, mille iseloomulikuks tunnuseks on järjepidevus. Et sellise järjepidevuse sisse on programmeeritud suurte kaotuste ja stagneerumise või ebaterves suunas arenemise ohud, on hind, mida tuleb maksta selle eest, et kultuur ja tsivilisatsioon üldse olemas on.
Teisiti on lugu tulemusele orienteeritud üksikprojektidega, mille harrastajad aga õpivad kiiresti ära need fetišeeritud väljendused, mida on vaja osata, et saavutada oma projekti heakskiitmine (rahastamine).
Hint toob näite teatrivaldkonnast. Kesk-Euroopa teatrimudelis (ka Eestis) on igas väikelinnaski püsivalt tegutsev teater. Sellel on suur oht stagneeruda, aga ta loob järjepideva kultuuripinnase.
Midagi hoopis muud on ameerikalik projektiteater, mis taotleb ühekordset tulemust – üht head lavastust. Trupp mängib seda üht lavastust, kuni nii publik kui ka trupp sellest väsivad, trupp saadetakse laiali ja näitlejad võivad hakata otsima uut projekti, kus ennast rakendada. Tulemus on, aga järjepidevat kultuuripinnast pole.
Projektipõhine mõtte- ja elulaad võib saada valitsevaks ka inimestevahelistes suhetes. Kord kostis noor naine, kes oli otsustanud lõpetada aastaid kestnud püsisuhte ja oma elukaaslase juurest ühel ilusal päeval ära tulnud, minu pärimise peale, mis siis ikkagi nende vahel juhtus: midagi ei juhtunud, lihtsalt see suhe ammendas end.
Tüüpiline näide projektabielust, mille osapooled pärast püstitatud eesmärkide saavutamist laiali lähevad, et alustada järgmise projektiga.
Valimiste eel tasub küsida, kas Eesti riik on meie ja praeguste ning tulevaste rahvasaadikute jaoks pigem projekt või protsess. Jumala riiki võib Jee­suse tähendamissõnade põhjal võrrelda nii tulemusliku projekti (põllusse peidetud aar­de või hinnalise pärli leidmine) kui ka loodusliku (loomuliku) kasvuprotsessiga (põllule külvatud sinepiiva või kääriv haputaigen).
Küllap just sellest paradoksist lähtuvalt ongi karismaatilised vabakogudused või usuliikumised orienteeritud konkreetsetele tulemustele (olgu selleks siis palve abil tervenemised või näiteks uue koguduse rajamine), samas kui ajaloolised kirikud väärtustavad pigem järjepidevust ja vaimulikku kasvamist kui protsessi.

Marko Tiitus
,
Eesti Kiriku kolumnist

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)