Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Prohvetid kui ajaloo tormilinnud

09.08.2017 | | Rubriik: Juhtkiri

Tänavune ja ka järgmine aasta on meie kõigi jaoks olulisteks teetähisteks, mil meenutame nii sajandivanuse vaba rahvakiriku kui ka Eesti Vabariigi sündi. Juubelid on ühest küljest pidutsemise aeg, kuid samas hea võimalus ka oma ajaloo suurkujude ja võtmeisikute tegude või tegematajätmiste õiglaseks ja erapooletuks hindamiseks. Me teame, et see ei ole sugugi lihtne ülesanne, sest ühele ja samale isikule või sündmusele võib anda väga vastuolulisi hinnanguid.
Kui me ühel kaunil juulikuu pühapäeval oma koguduse rahvaga külastasime selle aasta eestpalvekogudust Kursis, jäi meie palveteekonnale ka mitmeid haudu ja mälestusmärke, mis kõik on seotud meie riigi, rahva ja kiriku ajalooga.
Pilistvere kalmistul puhkab väärika hauamonumendi all Eestimaa Päästekomitee liige ja kohtuminister Jüri Vilms, kes Pätsi ja Koniku kõrval oli üks kolmest meie riigi sünnitunnistuseks peetud iseseisvusmanifestile allakirjutanust. Ta hukati sama, 1918. aasta kevadel sakslaste poolt Helsingis vaid 29aastasena.
Vilmsi haua lähedale maeti pooleteise aasta eest pastor Vello Salum, kelle elutööks lisaks vaimulikuametile võib pidada taastatud Pilistvere pastoraati represseeritute muuseumi asutamist ja surnuaia kõrvale kommunismiohvrite memoriaali – kivikangru rajamist. Ajaloo seisukohalt ei ole tähtsusetu ka see, et just Pilistvere kirikus asutati 20. augustil 1988. aastal Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei kui üks esimesi mittekommunistlikke erakondi terves tollases Nõukogude Liidus, mis viis ahelreaktsioonina terve punase impeeriumi peatse kokkuvarisemiseni.
Pärast jumalateenistust Kursi kirikus ning suurepärast vastuvõttu sealses pastoraadis süütasime küünla ka kohalikul kalmistul dissidendist vabadusvõitleja ja Tartu ülikooli õppejõu Jüri Kuke haual, kes suri 1981. aastal näljastreigi tagajärjel Vologda vangilaagris ning maeti kodumaa mulda alles üheksa aastat hiljem.
Viimase peatuse tegime Tallinna-Tartu maantee lähedal Pikknurme küla Otti talu erakalmistul, kuhu on maetud läbi aegade Eesti suurimaks sõnaprohvetiks peetud Karl Reits. Alates 1929. aastast oli seni treialiametit pidanud mees saanud mitmel korral selge jumaliku kutse minna ja kuulutada oma rahvale, et armuaeg lõpeb ja häda tuleb. Alguses üritas vennastekoguduse taustaga Reits seda teha kirikutes ja palvemajades. Kui ta aga sealt välja tõrjuti, hakkas ta Jumalalt saadud sõnumit edastama peamiselt Tallinna keskturul, mis tõigi talle turuprohveti kuulsuse.
Reitsi kaasaegsete mälestused räägivad sellest, kuidas ligi viiekümnene korralikult riietatud mees äripäeviti turul ja pühapäeviti laadaplatsidel kaugusse suunatud pilguga ringi jalutas ning rahvale meeleparanduse vajalikkust kuulutas. Ta ei pannud tavaliselt tähelegi, kui teda selle eest tänutäheks mädanenud õunte, kurkide või kartulitega loobiti. Kui Reitsi käest küsiti, miks ta seda kõike teeb, vastanud prohvet, et ristitud paganate ehk nende õndsuse pärast, kes küll on Jumala omad, aga elavad nagu paganad.
Ka Reits suri märtrina. 1941. aasta suvel oma lahkunud abikaasa kodukanti tema sugulasi Jumala sõnaga kinnitama minnes jäi ta ühe sakslaste eest põgeneva vene relvastatud röövsalga kätte, kes prohveti lähima kartulipõllu vagude vahel maha lasid. Järgmise aasta kevadel maeti ta väärikalt oma praegusesse puhkepaika. Pärast prohveti surma leiti tema taskust sõbrale saatmata jäänud kiri, milles on karmid sõnad: „See ilus vabariik, mida Jumal on eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära, seepärast et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala.“
Prohvetliku pilgu ja vaimuga inimesi ühendab see, et nad on seisnud oma kaasajast kõrgemal ja seetõttu näinud ka teistest kaugemale. Eluajal pole neid mõistetud, pigem ikka välja naerdud, taga kiusatud või koguni tapetud. Ometi on just nemad meile sageli Jumala hääleks ja ajaloo tormilindudeks, kes on mänginud meie rahva elus suuremat rolli, kui seda praegu veel hinnata oskame.

KukkMihkel2_2016

 

 

 

 

Mihkel Kukk,
toimetuse kolleegiumi esimees

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!
(Lk 21:28 )