Prohvetid ja preestrid

20.05.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Harju maakohus langetas oma mastaapsuses lausa vanatestamentliku otsuse, keelustades Kadri Kõusaare mängufilmi «Magnus» näitamise seitsmeks aastaks terves Jumala loodud maailmas.

Põhiseaduslik õigus loomevabadusele läks vastuollu sama kraadi õigusega eraelu puutumatusele ning viimane jäi peale. Ei aidanud ka kunstniku deklaratsioon, et teose prohvetlik sõnum oli mõeldud äratusena tervele ühiskonnale ning kõik kokkulangevused reaalsete isikute ja sündmustega on rangelt juhuslikud. Ega mitmete loomeinimeste hoiatused, et tegemist on ohtliku pretsedendiga, mis pöörab pea peale arusaama kultuurist, mille ülesandeks ongi tegelikkust peegeldada ning kriitiliselt analüüsida.
Ajakirja Looming eelmise aasta viimases numbris ilmus Tõnu Õnnepalu sulest tore essee «Romantikute vaimus (ja usus). Religioon Eesti kultuuriruumis», mis algab sõnadega: «Religiooni pole olemas. Samamoodi, kui kultuuri pole olemas. On harjumus tarvitada neid sõnu teatud tülikate küsimuste lahterdamiseks. Usu- ja kultuuriküsimused – mõlemad on midagi hämarat ja hõlmamatut.»
Õnnepalu mõttekäik pole päris uus, aga siiski hämmastavalt vähe arendamist leidnud, just teoloogias: Euroopa ühiskonnas on professionaalne kultuur – kirjanikud, kunstnikud, muusikud – alates romantismiajast 19. sajandil endale haaranud prohvetite ja preestrite rolli, s.t kultuur on saanud religiooni aseaineks. Toonased kujutlused on kohati elujõulised tänase päevani. Meie rahvuslik müüt oleks üks näide. Või Euroopa keskaja vaimse ühtsuse idealiseerimine, mis kajastub Euroopa Liidu idees. Või arvamus, nagu kehastaks roomakatoliku kirik kõige ehedamalt nii ristiusu häid kui halbu külgi.
Tänaseni peetakse loomeinimesi sageli samamoodi inspireerituiks kui endiste aegade pühakuid, nende kanda arvatakse olevat erilised ülesanded ja eriline vastutus. Säärast teadvust on Eestis viimastel aastatel demonstreeritud nii presidendivalimistel, diskussioonis Vabadussõja mälestussamba üle kui viimatistes väljaütlemistes Kadri Kõusaare filmi asjus.
Professionaalne kultuur on ent samavõrd Euroopale ainuomane nähtus, mis mujal esineb üksnes importkaubana nagu moodne loodusteadus. Ka viimane pretendeerib prohvetlik-oraakellikele ning preesterlik-valgustuslikele funktsioonidele, mistõttu vastuolud «vanade» prohvetite ja preestritega on vältimatud. Eks sellest ole samuti mõistetav kiriku kohatine umbusk kultuuri ja teaduse suhtes.
Kas millalgi tuleb leppimine või isegi üksteise taasleidmine ning tunnustamine? Tõnu Õnnepalu näeb sellestki märke, sedastades, «et vanad kirikud hakkavad uuega tasapisi ühte sulama või et uus, mis näeb tulemas veel uuemat – kultuuritust, nii nagu ta ise kord kehastas uskmatust –, otsib korraga liitlast traditsioonist, mille vastasena ta kunagi on sündinud».
Šveitsi Konföderatsiooni põhiseadus on vist Lääne-Euroopas ainus, mis algab veel kõigeväelise Jumala nimel ning kõneleb vastutusest kogu loodu ees. Kuigi seda on üritatud isegi kohtus vaidlustada. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul nimetab üsna sarnases positsioonis ära eesti rahvuse ja kultuuri säilitamise vajaduse. Ajad muutuvad, vahel ka kohtulahendite kaudu.

 


Urmas Petti

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)