Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Prohvet on Jumala meenutaja

09.12.2015 | | Rubriik: Jutlus

Jr 3:21–25
Jeremija räägib Jumala unustamisest. Unustamine tundub olevat meie elu üks põhitegevusi. Iga päev unustame palju, vahel nii, et ei mõtlegi asjale, mis ununes, vahel aga püüdes meenutada midagi, mis meelde tulla ei taha. Psühholoogid on kord uurinud unustamist. Nad mõtlesid, kuidas küll kelnerid mäletavad iga laudkonna arve summat alati peast. Psühholoogid istusid restoranilauas, kontrollisid, kas kelner mäletab. Mäletas. Siis maksid nad arve, istusid lauas edasi ja küsisid kelnerilt uuesti – ta ei mäletanud. Siit tehti järeldus, et mäletamine ja unustamine on seotud sellega, mille poole me tulevikus vaatame, mida ootame. Raha saadud – unustatud, raha saamata – meeles. Töö tegemata – meeles, töö tehtud – unustatud. Kui räägime unustamisest, nagu rahvas unustab Jumala, siis küsime, kas Jumal võib olla mingi tehtud töö või elatud ajajärk, mille võibki unustada.
Ometi elab Iisraeli rahvas, nagu Jumalat polekski olemas. Iga puu, iga küngas, olgu paljas või puudega kaetud, on rahva jaoks pühapaik ja abimees, Jumal aga on unustatud. Selle rikka mehe suurim süü, kelle ukse all suri vaene Laatsarus, polnud tema kõlblusetus. Ta võis olla väga korralik inimene, tema tulud olid ausad, nendelt olid makstud maksud, ta hoidis oma sugulasi, ei tülitsenud vendadega. Ka see, nagu ta oleks andnud nälgijale vähe, polnud tema suur patt. Tema surmasüü oli hoopis elu, elatud, nagu Jumalat poleks. Seetõttu tuli surm talle karistusena.
Vana Testament kirjutab, kuidas rahvas unustab. Kuningate raamatud on üks unustamise lugu, seal järgneb põlv põlvele, kuningas kuningale, nad kõik unustavad Jumala. Rahva hulgas on ka mäletajad, prohvetid. Kuid prohvetite peale vaadatakse nagu ennustajatele. Lihtinimene küsib prohvetilt: ennusta mulle, kas ma peaksin ostma selle põllu, ütle ette, on see hea ost. Kuningad küsivad prohvetilt, kas on õige aeg minna sõtta. Võit ja saak kutsuvad, kuid ei tea, kas ka elu ja tervisega tagasi saab. Prohvet pidi olema nagu hobune, kelle kõndi vaadatakse, kas ta astub vasaku või parema jalaga, see pidi olema endeks. Ennustamise juures ununeb Jumal.
Ometi on just prohvet Iisraelis kutsutud Jumala meenutajaks. Ta pole tuleviku ennustaja, vaid see, kes tuletab meelde Jumalat, kasvõi minevikust. Jeremija tuletab rahvale meelde kõrberännakut, teed Egiptusest, seda, kuidas Jumal pani rahva käima läbi kõrbe. Nii et Jeremija räägib meile sellestki, millest Moosese raamatud. Prohvetiraamatutes on kümne käsu sõnad. «Pea meeles» on Iisraeli jaoks need sõnad, mis ühendavad inimest Jumalaga.
Kas teate, kuidas kõlab kolmas käsk? Kindlasti te ütlete: «Sina pead hingamispäeva pühitsema.» Kuid mitte päriselt, heebrea Piibel ütleb: «Pea meeles hingamispäeva, et seda pühitseda.»
Vaadates sõnu «unustama» – «meeles pidama», näeme, et Jumal nõuab meilt head mälu. Lohutuseks võin öelda, et kristlastel räägitakse olevat hea mälu niikuinii.
Prohvet räägib nutvast maast. Selle põhjus on maa tühjenemine. Oma inimesi, kes siin sajandeid elanud, enam pole, võõrad on sageli asemel. Jeremija näeb, kuidas Jeruusalemma ja Juudamaa ümbert kaob Jumala tundmine, kaob põlisrahvas. Inimesed unustavad Jumala, mõtlevad, et on targemad. Siis seavad nad oma tarkuses, kas vabatahtlikult või sunnitult, sammud kodunt eemale. Maa jääb neid taga nutma. Pole enam templiskäijat, vaevalt on maaharijat. Ja künkad, kus on vaimudele ohvreid toodud, mis pidid olema väe allikad, ei anna väge. Need on nutvad tühjad paigad, nagu mistahes Jumala unustanud rahva lagunev kätetöö.
Ometi on Jumal andnud rahvastele piirid ja pannud maa toitma inimesi. Miks ununeb siis kodu, Jumala antud maa? Inimeste elude kohta ei saagi anda hinnanguid. Teame vaid, et Jeremija polnud unustaja. Tema oli see, kes püsis paigal. Kas oli maal kindlustunne või hirm, tema oli ikka Anatoti väikeküla ja Jeruusalemma linna teedel. Ta kuulutas Jumala sõna siis, kui kuningas seda kuulda ei tahtnud, sest arvas, et teab paremini, ta loodab oma vägevatele müüridele ja rikkusele. Ta kuulutas Jumala sõna ka siis, kui rahvas lootis hobuste kiirusele, põgenemisel. «Kui te olete vaiksed ja ootate, siis on teil abi,» ütleb üks prohvet.
Ega seda meelespidamise koormat ei pandagi üksnes meie õlgadele. Meil pole vaja kanda üksi, pidada meeles kõike. Ka meid peetakse meeles. On ju Jumal see, kes suudab pidada meeles inimesi. Kui ta saatis maailma oma Poja Jeesuse Kristuse, käis see läbi unustatud maakohad, Galileamaa. Näiliselt oli Jumal unustanud selle juba enne Jeremijat. Kuid «Sebulonimaa ja Naftalimaa, paganate piirkond, näeb kord suurt valgust». Ja nii tuligi Jeesus sinna maale, mis oli ammu laastatud, otsis üles inimesed, need kõige viletsama mäluga, ja andis neile taevase mälu. Ta tuli taevast ja pani Jumala armastuse meie silme ette, nähtava ja meeldejäävana.
ehasalu_vallo_nh

 

 

 
 

Vallo Ehasalu,
Elva koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)