Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Prof Evald Saagi märkmetest septembris 1946

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad / Number:  /

Prof Saag alustas tihti oma jutlusi väikese valmilaadse jutukesega. Need köitsid inimesi. Tema märkmeid sirvides leidsin järgneva loo. 

I Kor. 13, 13 1946 septembris – on viiteks lehe serval.

„Ühel poisil oli Priidu-nimeline koer. Kui pere sööma hakkab, siis märkab poiss Priidu silmis erilist paluvat läiget … ja noor peremees annab koerale oma paremad palad, sest Harril on võimatu vastu panna sellele paluvale vaatele …

Kui ema tõstis teisel päeval Harri taldrikule kanapraadi, siis oli karta, et seegi saab kõik Priidule. Ja ema rääkis, et praad on koerale liiga hea, kuid sa võid anda talle jäänused pärast sööki. Poiss asetas pärast sööki kondid ja riismed põrandale hunnikusse ja ütles: „Priidu, ma mõtlesin tuua sulle ohvri, kuid nüüd tuli sellest korjandus.“

Näete, missugune vahe on. Mida poiss kavatses anda – see oli ohver, sest tõukejõuks oli armastus. Korjandus on ülejääk, riismed, kui kõik on saanud oma osa.

Mis sa mõtled, kas peame tooma Jumalale korjanduse või ohvri? Ohver on palju parem kui korjandus.“

Raskeil sõjajärgseil aastail käisime vanaemaga sageli Rap­la kirikus, istusime kolmandas pingis kantsli all, vanaema kuulis halvasti. Ta meenutas sageli: „Carl Eduard Malm on mind leeritand ja laulatand!“ Evald Saagist peeti väga lugu. Noor tegus kirikuõpetaja sisendas inimestesse julgust ja lootust.

Kirja saatmise ajendiks on mõneti sarnane aeg tollasega, seda just kirikute majandusliku kitsikusega. Kirikud kinni, teenistusi ei ole, annetused kahanenud. Möödanikuga võrreldes ei ole õnneks enam sellist vaimset survet ja puudub reaalne hirm homse ees.

Tahan kiita Janek Mäggit ning tema mõttekaaslasi ettevõtlikkuse eest kirikute toetuseks. Raskematel aegadel settivad ikka välja püsiväärtused, mida kirik ja kirikuhooned kahtlemata on, ja raha kogumine igati asjakohane. Meenub sõjaajast Eesti Rahva Ühisabi, isegi papist korjandusmärgid kuskil sahtlipõhjas alles. 

Lõpetuseks julgen soovitada Edakai Simmermanni koostatud Evald Saagi kaasaegsete mälestusteraamatut „Mitu sõrme on Jumalal“ – lootusetuid olukordi ei ole.

Olen Eesti Kiriku tellija selle ilmuma hakkamisest peale. Ajaleht on sisukas, saab enne uue lehe ilmumist läbi loetud. 

Aino Villand


Toimetuse kirjakast

Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu

E-post: ek@eelk.ee