Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Probleeme maailmale ei näidata

18.04.2018 | | Rubriik: Kirikuelu

Kirikumuusikud saavad kokku korra aastas toimuval konverentsil. Foto on tehtud aastal 2015 Rakveres, kus tordi lõikas lahti Tuuliki Jürjo ja taldrikule on maiuse jõudnud tõsta koorijuht Sirje Kaasik (paremal). Sel aastal saadakse kokku 26. oktoobril Tartus. Rita Puidet

Missugune olukord valitseb koguduste muusikaelus, kui palju on kirikus organiste ja missugune ülevaade on olukorrast EELK Kirikumuusika Liidul, püüan uurida.

Detsembris (Eesti Kirik, 13. detsember 2017) avaldasime kirikumuusika liidu (KML) juhatuse avaliku pöördumise, kus koguduste juhtorganitele tehti ettepanek väärtustada organistide tööd, paluti organistidele väärilist töötasu, töötingimuste parandamist ja oreli järjepidevat hooldust. Mure olukorra pärast on mõistetav. Assessor Marko Tiituse kommentaari põhituum pöördumisele oli, et „üks jumalateenistus nädalas ja paar-kolm talitust kuus ei taga organistile arvestatavat koormust ega töötasu, mis võimaldaks tal kirikutööle pühenduda“.
Palgaprobleem puudutab muusikuid laiemalt ja pole uus teema. Juba 2011. a Postimehes (25. september) ütles Võru muusikakooli õppealajuhataja, kirikumuusika liidu liige Piret Rips-Laul: „Minu palk täiskohaga õppealajuhatajana ei ulatu isegi põhikoolide nooremõpetaja palgani.“

Arvude keeles
Püüan teemasse süveneda ja arvan, et kõige parem oleks lugeda KMLi aruannet, aga see ei kajasta pöördumises esitatud probleeme, vaid ainult liidu tegevust. Igal kevadel olen sinodikoosolekutel huviga kuulanud kirikumuusikute ülevaateid, ent needki põhinevad enamasti tegevuse ülevaatel.
2010. aasta EELK teatmik annab organistide ja orelimängijate arvuks 137, aastal 2015 aga 155. 2017 on nimekirja lisatud koorijuhid ja nii on valdkonna töötegijaid kokku 159. Kaugeltki mitte kõik töötegijad ei kuulu KMLi – liidu kodulehekülg annab liikmete arvuks 108, kuid nende hulka kuulub ka pensionil kirikumuusikuid ja mõne teise konfessiooni muusikuid, on orelimeistreid, muusikaajaloolasi. Veidi enam kui pooled kirikumuusikutest kuuluvad liitu.
KMLi juhatuse esimees Tuuliki Jürjo ütleb, et liidu aruanne ei peagi näitama kirikumuusika olukorda, toimivat süsteemi selleks ei olegi. Praostkonna muusikasekretärid töötavad enamasti vabatahtlikkuse alusel, mõnes paigas projektipõhiselt. Seepärast jäi ka praostkonna aruannete esitamine soiku ja need võeti KMLi aruandest välja. Uus süsteem on alles loomisel.
Samas ütleb Tuuliki Jürjo, et aruandlus ei anna kunagi terviklikku pilti, sest numbrid ei väljenda inimese olukorda, isegi mitte tema vanust.

Üldkiriklik küsimus
Vaesus pole ainult kiriku probleem, vaid puudutab ühiskonnas teisigi valdkondi. Tuuliki naerab ja sõnab, et üks nigeerlane olla öelnud, et pole nii vaeseid valgeid enne näinud. Eestlane on nagu nigeerlane, sest paikab oma riideid. Organistide toimetuleku küsimus aga on kiriku probleem, sest orelid asuvad, mõni erand välja arvatud, kirikus. Ja on ennekõike jumalateenistusliku elu tarbeks.
Jumalateenistuselu ja kirikumuusika komisjoni liige Mart Jaanson sõnab, et avalikus pöördumises oli ühest küljest väljendatud palju õiget: orelimäng eeldab spetsiifilisi oskusi. Teisalt on orelikultuur Eestis päris kõrge, on kõrgharidusega organiste, kontsert­organiste, aga nad on näiteks õppejõud muusika- ja teatriakadeemias ega ole kogudusega seotud. Näiteks Toomas Trass, kes käis Nõo kirikus kontserti andmas, tuli varem ja mängis jumalateenistusel. Talle ei valmista raskust kohe liturgiat mängida, sest on olnud kogudusega seotud ja jumalateenistuse korraga tuttav.
Tuuliki sõnul ongi üks murekohti professionaalsus, sest paljusid orelimängijaid ei saa veel organistideks nimetada. „Orelimäng eeldab siiski pedaali kasutust, aga pianist seda ei oska. Tekib mulje, et inimene mängib teenistuse ära, aga esitus pole professionaalne. Orelimängijate/organistide arv võib olla suur, aga kui paljud mängijad orelit õigesti ei valda, ei saa ju pädevast mängust juttugi olla,“ ütleb ta.

Teadlik valik
Organisti elukutset ei saa parimagi tahtmise juures populaar­seks pidada. 2002. aastast sai Viljandi kultuurikolledžis õppida kirikumuusikat, kuid alates 2015/16. aasta vastuvõtust seda eriala enam valida ei saanud, ütleb õppekorralduse spetsialist Maarja Raudvee. Sulgemise põhjuseks oli sisseastujate puudus. Eriala lõpetajaid oli aastate jooksul enamasti üks-kaks.
Kolmekümne aasta jooksul on üks-kaks lõpetajat aastas olnud ka Eesti muusikaakadeemia kirikumuusika erialal. Suurem osa sel sajandil lõpetanutest on tööl luteri kiriku kogudustes. On organiste, kes on lõpetanud Soomes Sibeliuse akadeemia. Jätkuvalt saab õppida ja taotleda kirikumuusiku kutsekategooriat usuteaduse instituudi kirikumuusika osakonnas. Võib öelda, et kirikumuusika tase kirikus on vähemalt praegu hea. Ent küsimus ongi tulevikus. Tuuliki Jürjo on uurinud viimase kümne aasta jooksul kõikide koolide orelieriala lõpetanute andmeid. Aastatel 2008–2017 on viies koolis lõpetanud 35 inimest, kellest 23 on üle 40aastased ja 12 nooremad. See tähendab, et noored inimesed kirikumuusiku eriala ei õpigi. Vanemad on juba kirikus tööl, läinud ennast täiendama või teinud teadliku valiku eriala kasuks. 23 vanemast lõpetajast on kirikus tööl 20, noorematest aga vaid 2.
„Vanemad teevad teadliku valiku, noored on teistsugused. Mõne üksiku noore kohta tean, miks nad on kirikust eemale jäänud: põhjuseks on tervis, külm kirik või materiaalne toimetulematus. Meie, vanad, püüame veel külmas kirikus vastu pidada,“ sõnab Tuuliki. Ja naerab: „Meie tunneme südames küll ennast noorena, aga pass kõneleb muud.“
Sellist tabelit, kus oleks kõigi töötavate organistide vanus täpselt taga, ei ole. Aga paljusid organiste tundev Tuuliki ütleb, et suurel osal on vanust üle 40 aasta ja alla selle vanusepiiri on ainult viis inimest. Enda kohta ütleb ta, et pole kindel, kas ta veel 20 aasta pärast mängib. Praegu vanim tegevorganist on Laatre koguduses. Kirjamees, külakoolmeister ja muusik Jaan Sõrmus on sündinud 21. juunil 1926!
Kirikumuusika liidu liikmete vanust uurides sain tulemuseks, et 1970ndatel sündinud organiste on kirikus 22, 1980ndatel sündinuid on juba praegu vaid 6! Ja nemad on kõige nooremad.

Ennekõike inimene
Ühe probleemina on seoses kirikumuusikutega välja toodud olukorda, et mõnes koguduses on vabatahtlikuna tööl mitu orelimängijat, kes teevad kuidagi oma töö ära. Aga peale palgaküsimuse on muidki lahendamata probleeme ja nendest ülevaate saamiseks on kirikumuusika liit kutsunud kokku üle Eesti viis aktiivset ja kogemustega organisti. „Organistid ikka räägivad omavahel, aga oma probleeme ei taheta maailmale näidata. Kui inimene on läbipõlemise äärel, siis on hea, kui ta saab kas või rääkida,“ sõnab Tuuliki.
Õpetaja Mart Jaansoni teenitavas Nõo koguduses on neli vabatahtlikku organisti. Osa neist on staažikamad, aga igal on oma tugevused ja nõrkused, sõnab õpetaja. Üks on klaveriõpetaja ja kindel lehest mängija ning tema kutsutakse siis mängima, kui on vaja koori saata. Temal pole orelitehnikat, aga on hea manuaalne tehnika.
Teisel on tehnika käes ja ta suudab korralikult pedaali mängida, aga lehest lugemine võiks kiirem olla. Kolmas on alustanud praktiliselt nullist, tahab edasi jõuda ja ongi paari aastaga palju arenenud. Neljanda puhul võib ütelda, et mängib jumalateenistuse ära. Aga kõik nad on õppimisvõimelised ja tahavad edasi liikuda. Üks neist hakkas kirikumuusiku C-kategooriat omandama.
Õpetaja sõnab, et organistid saavad raha annetuste korras. Töölepingut ei ole kellegagi. „Kui sõlmitaks tööleping, ei suudaks kogudus vastu pidada,“ tõdeb Jaanson. Keegi ei ole nurisenud ja kõik neli on vastu pidanud. Kõige staažikam on töötanud koguduses 50 aastat, nooremad üle kümne.
Siiski ütleb ta, et vabatahtlikkuse juures on tunnustamine väga vajalik, sest inimene annab endast väga palju ja oluline on seda märgata. Küll tuletab õpetaja meelde: „Luterlikus kirikus on alandlik vabatahtlik töö ja see on midagi väärt. Inimesed töötavad vähenõudlikult ja teevad väikseid asju korralikult.“

Võtta vaevaks
Tuuliki Jürjo võib loetleda hulganisti pisiasju, mis kõik kokku polegi pisikesed: pidev pinge seljas, sest organist peab harjutama iga päev nagu sportlane; halb valgustus, mis mõjutab niigi pinge all olevaid silmi; soojakiirguri puudumine; liiga lühike aeg jumalateenistuse ettevalmistuseks; kokkulepete (mitte)sõlmimine talitusteks; nootide muretsemine; laulude valimine.
Nimekirja võib jätkata. Tuuliki Jürjo ütleb näiteks, et tema tellib orelikingad Ameerikast. Paljud organistid ei oska sellest vist isegi unistada. Need pisiasjad moodustavad terviku, mis annavad organistile teadmise, kas ta on väärtustatud.
Üks võimalik murekoht on hooldamata orel. „Kui kogudus ütleb, et oreli hoolduseks pole raha, on see laiskus. Kultuurkapital, linnavalitsused, mitmesugused fondid toetavad oreli remonti, hooldust või muid oreliga seotud kulusid. Väiksed maakogudused nagu Puhja ja Kodavere on saanud oreli remonditud ja seda ei tehtud loomulikult mitte annetustest,“ kinnitab Tuuliki Jürjo.

Kuidas edasi?
Juttu on olnud ka eestlaste liikumisest üle lahe. Mitmed organistid on leidnud endale töö Soomes koguduste juures. Pori kogudusest leian aga kaks enda jaoks võõrast nime: Leelo Lipping ja Guido Kriik. Möödunud aastal kirjutas sealne leht, et Guido on koguduse kantor olnud viimased kuus aastat. Ta on sündinud Tallinnas, õppinud muusikaakadeemias ja on viimased 25 aastat elanud Soomes, kus on lõpetanud Sibeliuse akadeemia.
Leelo Lipping on Tallinna konservatooriumis lõpetanud viiuli eriala ja õppinud Tamperes rakenduskõrgkoolis organistiks. Ta on C-taseme kantor, tema töönädal on viiepäevane ja kord kuus on tal vaba nädalavahetus. Tema tööülesannete hulka kuulub teenimine iga kuu neljal jumalateenistusel, eriteenistustel, kolme koori juhendamine jne.
Meie kirikumuusikute töökoormuse üle on mõelnud ka Tuuliki Jürjo ja käinud välja mõtte, et üks inimene võiks mängida mitmes koguduses, talle võiks anda juurde muusikajuhi tööd või kontsertide korraldamist. „Ei saa öelda, et kõik ja igal pool on halvasti. Mõnes koguduses arvestatakse tööaja sisse harjutamiseks kuluv aeg. Järelikult on võimalik,“ ärgitab Tuuliki Jürjo koguduste juhte mõttetööle.
Palgaküsimuse lahendamiseks pakub ta välja mõtte luua muusikutele sarnane üldkiriklik süsteem, nagu on vaimulikel, või mingi fond, kuhu kogudus maksab oma osa, ülejäänu tuleb aga üldisest kassast. „Enamik muusikuid on korralikud, nad töötavad sageli vabatahtlikult, aga balanssi tuleb hoida, muidu ohustab neid läbipõlemine,“ muretseb Tuuliki Jürjo kõigi kirikumuusikute ja kirikumuusika tuleviku pärast.
Rita Puidet

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)