Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Priit Rannut elab edasi oma raamatus

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

8. detsembril esitleti Tallinnas vennastekoguduse Endla tänava palvemajas 50 kokkutulnule Priit Rannuti kauaoodatud mälestusteraamatut.

Tutvustava kokkuvõtte tegi ja kõiki tööga seotuid tänas poeg Mart Rannut. Kohal oli ka poeg Teet, samuti Priit Rannuti 92aastane õde Ketsia, paljude raamatus kirjeldatud elusündmuste elav tunnistaja. Nende isa Jüri, kellest raamatuski juttu, oli samuti tuntud vennastekoguduse töötegija. Õhtut juhtis vennastekoguduse peavanem Eenok Haamer, kelle jutlusest (Js 65:19) jäi kõlama mõte: «Priit Rannut ja Harri Haamer liikusid üle inimesele seatud piiride, nad on märkimisväärse töö ära teinud.»
Et raamat ilmus Priit Rannuti kolmanda surma-aastapäeva mälestuseks, mälestati ühiselt veel ustavaid jumalasulaseid Voldemar Iljat, Osvald Reierit ja ta abikaasat Salme Reierit.
Musitseeris Priit Rannuti pojapoegade duo: Tobias süntesaatoril ja Adrian viiulil. Maris Lend esines flöödil, Teet Põder saatis harmooniumil. Jaan Bärenson ütles: «Meil, Jumala lastel, on kohustus jutustada oma lastele Jumala tegudest.» Oli hea osadus, kõik tundsid end väga õnnelikena.
Kohalolijaid valdas tänutunne, et Priit veel kõrges eas võttis ette panna arvutis kirja väga ausalt ja talle omase huumoriga oma eluseigad lapsepõlvest kuni ligi 90. eluaastani. Sinna mahtus palju väärtuslikku kogu Eesti kristlaskonnale, aga ka ajaloolise biograafiana eestikeelsele lugejale, rääkimata kitsamalt perekonnast.
Raamatut, mille andis välja Johannes Esto Ühing, suudavad hinnata eriti need, kel oli õnn Priiduga elus kohtuda Selles on äratuntav stiil, huumor ja enesekriitika. Inimesena oli ta eeskujuks selles, et kunagi ei häbenenud tunnistada oma vigu, tema ausus mõjus kõrvalseisjaile suure julgustuse ja kinnitusena.
Minul oli au temaga tihedalt suhelda, tal oli alati sõna, mida jagada ja mida kuulati hardumuses. Temas oli eriline, äärmiselt soe vaimsus, mis tõmbas ligi igas eas inimesi, ja ta lahkumisel öeldi: kui kahju, et nii vähe aega sain temaga suhelda. Vennastekoguduse vaimule kohaselt ei rõhutanud Priit Rannut kunagi oma hariduslikku ega vaimset üleolekut, vastupidi – ta andis eeskuju, kuidas elada osaduses, ühe Isa lastena.
Salme Niilisk