Esileht » Arvamused » Arvamus »

President Putin ja patriarh Kirill I

21.03.2012 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Mai alguses algab postkommunistlikus Vene Föderatsioonis riigi ja kiriku suhetes pretsedenditu ajastu, mil nii õigeusu kirikut kui riiki juhivad kindlakäelised, ambitsioonikad ja tugevad juhid.
Vladimir Putin on varem president olnud (2000–2008) vaid ajal, mil patriarh oli Aleksius II (1990–2008). Kirill I sai patriarhiks president Dmitri Medvedevi ajal.
Nagu hiljuti Oxfordi kirjastuselt ilmunud Irina Papkova raamatust «Õigeusu kirik ja Venemaa poliitika» lugeda võib, on just Kirilli ja Medvedevi ajal edenenud Moskva patriarhaadi sellised eesmärgid, sh õigeusu kultuuri aluste õpetamine üleriigilises haridussüsteemis, kiriku varade tagastamine ja kaplanite süsteemi loomine armees, ning kõike seda tänu poliitikatele föderaalsel tasandil, mida kirik Aleksius II (ja Putini) ajal küll ka taotles, kuid edutult.
Lisaks on just suhetes kiriku ja usukogukondadega peitunud ka üks selgemaid erinevusi president Medvedevi ja Putini vahel.
Medvedev on olnud «heas kirjas» mitte ainult õigeusu kiriku juhtkonna, aga ka teiste Vene Föderatsioonis leiduvate uskkondade esindajate juures, sest erinevalt Putinist ei ole Medvedev niivõrd kultuur- või rahvuskristlane, vaid ka isiklikult usule pühendunud, usuküsimustele avatud ning neid edendav (nagu ka tema naine Svetlana Medvedeva). Nii on Medvedev Putiniga võrreldes olnud õigeusu kiriku suhtes selgelt vastutulelikum ja koostööaltim.
Kirill I on omakorda olnud Aleksius II-st karmikäelisem kirikusiseses juhtimises ning poliitiliselt isegi nii palju aktiivsem, et on kiriku eesmärkide saavutamise nimel olnud valmis ka ise lobitööd tegema ja avalikku mainet kujundama.
Kui Putin oli harjunud «mitte andma» kirikule seda, mida Aleksius II patriarhina «väga ei küsinudki», siis nüüd seisab tema vastas patriarh, kes peale selle, et «teab, mida tahab», on ka «harjunud saama» riigilt vastutulekuid ja koostööd.
Ehkki meediakampaaniates ja mainekujunduses näitab ka Putin end õigeusklikuna, kes peab lugu kirikutraditsioonist ja palverännakutest, on ta varem vägagi süsteemselt hoidnud kirikut mõõdukal kaugusel nii poliitikast, haridusest kui armeest.
Vaevalt et Putinil õnnestub kiiresti muuta Medvedevi ajal tekkinud õigeusu kiriku ja riigi partnerlust, kuid samavõrd ebatõenäoline on, et ta tunneks end mugavalt sellise olukorra jätkudes. Miks? Sest nii seisab tema kõrval – või taustal – kirikujuht, kelle avalik maine, sümboolne staatus ja autoriteet ühiskonnas järjest tugevneb.
Kuna nii Putin kui Kirill on karismaatilised ja tugevad juhid, seisavad nad mõlemad silmitsi ka kasvava opositsiooniga oma vastavalt poliitilisele ja kiriklikule juhtimisstiilile. Niivõrd, kuivõrd ühiskondlik vastumeelsus kokku langeb – poliitiline opositsioon taunib ka riigi ja õigeusu kiriku partnerlust ja vastupidi –, võib see Putinit ja Kirill I ka veel enam kokku liita.
Kuid kiriklike ja poliitiliste opositsioonide kasv sunnib mõlemaid ühel hetkel kainelt kalkuleerima, kust alates tasub maine ja autoriteedi päästmiseks oma koostööpartnerist ka paar sammu eemale astuda.

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)