Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Presidendi ootuses

11.08.2021 | | Rubriik: Juhtkiri

Eesti Vabariigi kuuenda presidendi ootuses oleme sattunud mõneti eriskummalisse olukorda, kui vaid mõni nädal enne riigipea valimisi ei ole veel teada, kes erakondade poolt üles seatavate kandidaatidena üldse valimisvõitlusse astuvad. Pikantsemaks muudab olukorra veel ka see, et nädala pärast tähistame oma iseseisvumise taastamise 30. aastapäeva, mis juba iseenesest sunnib küsima, millist riigipead tänane Eesti vajab.
Iga viie aasta tagant toimuvate presidendivalimiste eel on alati arutatud ka selle üle, kui palju üks väike riik üldse vajab kõrgeid riigiametnikke, et olla tõsiseltvõetav nii oma rahva kui ka muu maailma silmis. Ajaloost teame, et oma esimese presidendi saime alles 1938. aastal ehk 20 aastat pärast Eesti riigi sündi. Ja sedagi vaid lühikeseks ajaks.

Kuigi riigi president on poliitiline juhtfiguur, ei ole see tänases Eesti Vabariigis õnneks parteipoliitiline ametikoht. Riigipea peab olema kogu rahva president ka siis, kui põhiseaduse järgi rahvas teda otse valida ei saa. Rahva presidendiks olemine ei tähenda kaugeltki seda, et ta peaks suutma kõigi meele järele olla. Küll aga eeldab see presidendilt tahet oma rahvast kui kõrgeima võimu kandjat kuulata ning temaga igakülgselt arvestada. Suuremal või vähemal määral on see seniste riigipeade puhul õnneks ka toiminud.

Teaduste Akadeemia president akadeemik Tarmo Soomere, kes oli vahepeal juba täiesti arvestatav presidendikandidaadi kandidaat eelseisvatel valimistel, tõi oma programmis välja ilusa mõtte, et ta tahab olla selles ametis eelkõige inimeste ühendaja ning sildade ehitaja erinevate arvamuste, ideoloogiate ja poliitiliste vaadete vahel. Kas see oleks temal ka õnnestunud, ei oska täna öelda, kuid Soomeret juba ammusest ajast tundes oli minul isiklikult sellesse küll usku.

Usurahvana huvitab meid loomulikult see, milline saab olema tulevase presidendi suhtumine kirikusse. Kuigi Eestis ei ole riigikirikut, loodan siiski, et enamikus kogudustes palvetatakse igal pühapäeval ka oma juhtide, sealhulgas presidendi pärast. Ikka selleks, et Jumal annaks neile tarkust langetada õigel ajal õigeid otsuseid, millest sõltub nii meie kõigi ühine heaolu kui ka erinevate kirikute ja konfessioonide tegevusvabadus selles riigis, kus elame.

Prohvet Jeremija kaudu andis Jumal isegi Babülooniasse küüditatud juutidele korralduse taotleda selle linna heaolu, kuhu ta on lasknud oma rahva viia, sest selle hea põli oli ka nende hea põli.

Samas ei tohiks me ei kirikuna tervikuna ega üksikkristlastena unustada, et need, kelle kätte on usaldatud meie riigi valitsemise ohjad, eriti praegusel poliitiliselt äreval ja epidemioloogiliselt keerulisel ajal, vajavad selleks just meie eestpalvet.

Kui apostel Paulus räägib kirjas roomlastele suhtumisest valitsejatesse, toonitab ta seda, et ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, ning need, kes panevad vastu Jumalast seatud võimule, tõmbavad enda peale nuhtluse. Sest ülemused ei ole hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele.

Viimasel ajal on elavalt arutletud ja tuliselt vaieldud selle üle, kas ja kui, siis millisel määral on EELK puhul tegemist veel rahvakirikuga, mis fikseeriti ära juba esimesel Eesti kirikukongressil 1917. aasta mais, ning kas meie tänased ilmalikud juhid alates presidendist peavad oma tegevuses sellega kuidagi ka arvestama. Laulva revolutsiooniga alanud ja Eesti Vabariigi taastamisega päädinud pöördelised 30 aasta tagused sündmused tõid pooleks sajandiks „Paabeli vangipõlve“ surutud kiriku küll mõneks ajaks ühiskonna pjedestaalile, kuid ta ei suutnud seal kuigi kaua püsida.

Sellele vaatamata tahan siiski uskuda, et president Lennart Meril oli õigus, kui ta EELK 80. aastapäevale pühendatud aktusekõnes 30. mail 1997 Tallinna Kaarli kirikus ütles, et tänu Eesti kirikule tekkis Eesti riik ja tänu Eesti riigile on alles ka eesti rahvas.

Just sellist usku ootaks väga ka meie uuelt presidendilt.

 

 

 

 

Mihkel Kukk,

Eesti Kiriku kolleegiumi esimees

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)