Esileht » Arvamused » Kolumn »

Preesterlik kuulamisoskus

21.01.2015 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Täna, Eesti Kiriku ilmumispäeval lõpeb kahepäevane vaimulike konverents, mille juhatus on palunud mul pidada ettekande vaimuliku valmimisest ja vaimulikuks valmistumisest.
Princetoni teoloogilise seminari professori Richard R. Osmeri käsitluses on praktilise teoloogia – ent iga kogudusevaimulik on praktilise teoloogia viljeleja – esimeseks ülesandeks preesterlik kuulamine (preesterlik seetõttu, et niisugust kuulamisviisi harrastades osaleb vaimulik või kristlane otseselt Kristuse preestriametis). Enesestmõistetavalt ei piirdu see üksnes verbaalsete sõnumite vastuvõtmisega, vaid hõlmab oskust keskenduda, tähele panna ja süveneda nii kaasinimestesse, olukordadesse kui ka omaenda mõtetesse ja tunnetesse.
Daniel Goleman viitab oma raamatus «Keskendumine. Edu varjatud pant» keskendumisvõime langusele tänapäeva laste hulgas, kes pööravad inimeste asemel masinatele rohkem tähelepanu, kui seda on tehtud kogu inimajaloo vältel.
Lapse aju sotsiaalsed ja emotsionaalsed osad õpivad päeva jooksul toimunud kokkupuudetest ja jutuajamistest, suhtlemine vormib ajuosi. Mida vähem tunde veedetakse vahetus suhtluses, põrnitsedes selle asemel elektroonilisi ekraane, seda enam on põhjust karta, et aju arengus tekib puudujääke, mis hakkavad omakorda pärssima võimet hakkama saada vahetutes suhtlussituatsioonides, eriti kui on vaja aru saada teise inimese kehakeelest.
Kuid keskendumisvõime langus on täheldatav ka täiskasvanute hulgas, avaldudes näiteks e-kirjade valikulises lugemises või neile vastamata jätmises, teadete ja memode pealiskaudses sirvimises, kohtumiste unustamises jne. Asi pole ainult selles, et oleme keskendumises omandanud halbu harjumusi ja pealepressiv infotulv viib meid lohakate valikuteni, vaid ka selles, et sõnumite hulk jätab meile liiga vähe aega, et mõtiskleda nende tegeliku tähenduse üle.
Juhtimiskonsultandid teavad, et juhi keskendumisvõimest võib sõltuda kogu ettevõtte käekäik. Emotional aperture (ingl k) ehk võime panna rühmas tähele emotsionaalseid märke ja neid tõlgendada – näiteks arusaamine hääletoonist, näoilmetest, kehaasenditest – võib anda teavet, kui suur osa rühma liikmetest tunneb hirmu või viha ja kui paljud lootust ning teisi positiivseid emotsioone või hoopis põlgust ja ükskõiksust. Rühmasiseste emotsioonide nüansirikkam tajumine võib aidata juhil langetada otsuseid, mis muudavad hirmu lootuseks või põlguse positiivseks suhtumiseks.
Preesterlik kuulamine seostub lähedalt kohalolekuga, millest kõneldakse tänapäeval väga palju esoteerikas ja psühhoteraapias ning räägivad ka vaimulikud juhendajad.
Nii näiteks vastandab Tommy Hellsten kohaloleku kiirustamisele, ponnistamisele ja töörügamisele ning viitab sellele, et inimene on inglise keeles human being, aga mitte human doing: «Olemine Jumalas tähendab dünaamilist protsessi, mille nimi on loomine. Aga see loomine algab puhkeasendist, selles pole pinguliolekut, vastuolu ega tühikargamist. Selles on lihtsat ja täpselt suunatud liikumist ning energia kasutamist. /—/ Loov elu tähendab tasakaalu leidmist olemise ja tegemise vahel.»
Teisalt on kohalolek seotud sisemise vaikusega – see saab võimalikuks valikute kaudu, millega eemaldutakse lärmist, kiirustamisest, rüsinast, ärevusest. Inimene, kes pole soostunud otsima või pole osanud otsida vaikust, elab argipäevas, mis on tühja-tähja täis ja milles puudub tähendus ning pühadus.
Paljud ajajuhtimiskoolitajad õpetavad eesmärkide seadmist, tegevusnimestike koostamist, kalendri ja postkasti haldamist, ei ütlemist. Viimselt on kohalolek sügavamas tähenduses aga vaimulik kunst või kvaliteet.
Eugene H. Peterson väidab oma raamatus «The Contemplative Pastor», et pastoraalne (hingehoidlik) kuulamine eeldab kiirustamata ja lõdvestunud olekut – isegi siis, kui see kestab ainult 5 minutit. Üksnes sellises õhkkonnas tunnevad inimesed, et neid on kuulatud täielikus tõsiduses, koheldud väärikuse ja lugupidamisega.
Preesterlik kuulamine ja kohaolekust kantud vaimsus eeldavad kaasinimeste aktsepteerimist nende ainukordsuses ja teistsugususes, suhestumist nendesse ja suhtlemist nendega avatuses, tähelepanelikkuses ja palvemeeles, eeskätt aga enese avamist Jumala loovale ja uuendavale Vaimule, kes teeb meist Kristuse kujulised olendid Tema ihus.
Tiitus,Marko_2014

 

 

 

 
Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)