Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Preester Miķelis Krumpāns 100

09.11.2016 | | Rubriik: Persoon minevikust

Miķelis Krumpāns7. novembril tähistasid Eesti katoliiklased isa Miikaeli sajandat sünniaastapäeva.

See oli veel Stalini eluajal, kui isa Krumpāns Tallinna roomakatoliku koguduse preestriks määrati. Ajalugu oli äsja näidanud oma süngemat palet. 27. juunil 1941 vahistasid nõukogude okupatsioonivõimud Eesti apostelliku administraatori, piiskop Eduard Profittli­chi, kes Kirovi vanglas suri.
1945. aastaks oli enne sõda Eestis töötanud 14 vaimulikust alles jäänud vaid kaks. Kui arreteeriti ka administraatori kohusetäitja jesuiit Henri Werling, lakkas Eesti Apostellik Administratuur faktiliselt olemast ja koguduste hooldamise võttis üle Riia katoliku piiskopkond.
Nii saadeti 1947. a Lätist Tallinna uus preester Kazimirs Sosnovskis, kes kaks aastat hiljem pääses veel viimasel hetkel põgenedes Siberisse saatmisest. Tema järel lähetas Riia peapiiskop Antonijs Springovičs isa Jānis Grišānsi, kes sai siin kogudusi teenida kolm aastat, kuni teda tabas insult.
Siis, 1952. aastal, määratigi Eestisse 35aastane Miķelis Krumpāns (fotol), kes oli pärit Latgale väikelinnast Krāslavast ja pühitsetud preestriks 1944.
Noore, võõrale maale teenima saadetud preestri ees seisis raske ülesanne ja suur vastutus. Kirikute kinnipanemine käis neil aegadel täie hooga: Ukrainas arreteeriti katoliku vaimulikke lausa piiskopkondade kaupa, kreekakatoliku uniaadikirik keelati täielikult.
Eestis oli Narva katoliiklaste pühakoda sõjas hävinud ja Rakvere kirikuke suletud, järele olid jäänud vaid peamiselt poolakatest ja leedulastest liikmetega Tallinna ja Tartu kogudused. Mis oleks olnud kommunistidele lihtsam kui needki sulgeda, kui vaimulikud oleks andnud selleks vähimatki põhjust? Kultuuriringkondades leidus tollal inimesi, kes olid huvitatud Tallinna vanalinnas asuva kirikuhoone kasutamisest muuks otstarbeks.
Seepärast valis isa Krumpāns omapärase madala profiili taktika: ta mängis võimude ees lihtsameelset, kuid pühendus seda sügavamalt palveelule. «No mis sa teed? Mitte midagi ei ole teha, tuleb tugevasti palvetada», nagu tal oma toreda läti aktsendiga oli kombeks naeratuse saatel öelda.
Peaaegu kõik Eestis veedetud aastad oli isa Miikael vaimulikuna täiesti üksi, hoides imetlusväärselt ülal oma vaimulikudistsipliini. Ka säilitas ta igapäevaste missade järjepidevuse, viimastel eluaastatel ohvrimeelselt haigusi trotsides. Ta suri 1987. a 13. juuli õhtul kodus breviaari – preestri tunnipalveraamatut – lugedes. Oma 70 eluaastast pühendas ta Eestile 35.
Tagasivaates on kummaline mõelda, kui vähe jäi puudu, et möödunud sajandi teisest poolest alates oleks eestlane pidanud katoliku kirikuga tutvumiseks sõitma Riiga või Vilniusesse. Suures osas tänu isa Miikaelile jäi maailmakultuuri ühe alustala elav traditsioon Eestisse alles.
Isa Krumpāns ei tegelnud teiseusuliste ümberveenmisega, ta õpetas ja võttis oma kogudusse ainult neid, kes ise tema juurde tulid ja selleks soovi avaldasid. Kõik, kes teda tundsid, mäletavad teda kui rõõmsameelset, jumalakartlikku, äärmiselt vähenõudlikku ja alati heatahtlikku inimest.
Rein Õunapuu,
preester

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!
(Mt 11:28)