Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Prangli saarel nüüd oma kogudus

27.08.2008 | | Rubriik: Kirikuelu

Leerilapsi õnnistavad diakon Kalle Rebane ja praost Tanel Ots.

Umbes saja püsielanikuga Prangli avaneb ettevaatlikult. 17. augustiks, mil oli planeeritud Laurentiuse kabeli 160. aastapäev ja leeripüha, lubas ilmateade tormi.

Päev varem saart Viimsi poolsaarest lahutavat üheksat kilomeetrit läbides ulbib postipaat Helge kohati 40kraadise nurga all, aga on rahvast tulvil. Külalisi meelitab 6,4 km² suuruse saare puutumatu loodus, kus augustikuus saab rannamändide all lõpmatuseni süüa mustikaid, pohli, kukemarju ja jaapani rannaroosi vilju, aga eelkõige lihtne ja sõbralik külaelu.
Peatumiseks jagub majutustalusid, künklikul liivapinnasel on romantiline nii jalutada kui sõita lahkete sohvrite küüdis lahtistes autokastides. Olemas on kauplus, söögikoht, postkontor, kultuurimaja, raamatukogu, meditsiinipunkt, põhikooliealised lapsed saavad käia koolis ning alates tänavu kevadest on saarel iseseisev luterlik kogudus Ida-Harju praostkonna koosseisus.
Mandrilt saarele
Ehkki Jumala sõna on ilmastikustiihiast sõltuvatel saareelanikel olnud aastasadu au sees, sai kogudus asutatud alles nüüd, sest saarel on kümne aasta jooksul jutlustajatööd tehes kodunenud Kuusalust pärit diakon Kalle Rebane. Kalle tunneb kohalikke kombeid ja räägib siinset soome keelest mõjutatud murrakut.
Külge on jäänud kalapüügioskused ning taskus on meresõitjapaberid. Mandril kodutalus elav pere suhtub isa harrastusse mõistvalt. Pikliku kitsa saare jõuab vaimulik teenistusele eelneval või järgneval päeval läbi käia ja elanike tegemistega kursis olla. Pole ime, et kogudus kasvab: tänavu on leerilapsi kümme, mullu ja tunamullu oli kokku 23.
Vaimulikke on saarel käinud alati, aga tavaliselt vaid mõnel korral aastas. Enamasti on nendeks olnud Jõelähtme õpetajad. Nõnda on leidnud saarerahvas vajaliku olevat ise kuulutustunde lisaks pidada. Viimati on «lugijaks» olnud Rosie Linholm, kel aastaid praegu üle 80.
Raadioajastu saabumisest on seisnud Jumala sõnaga tähtsuselt samal pulgal soomlaste «Säätiedotus merenkulkijoille» ehk meresõitjate ilmateade – iga päev käsutatakse lapsed selleks ajaks vait. Miks on kabeli altarimaaliks just Peetrust lainetest välja tõmbav Jeesus, on selge igale 40kraadise nurga all Helgega kohale sõitnud turistilegi.
Pühakoda vajas peremeest
Esimese Laurentiuse kabeli ehitasid kaks soomlasest hülgekütti juba mitusada aastat tagasi tänuks Jumalale, et siin lauritsapäeval merehädast pääsesid. Pühakoda on sestpeale mitu korda nii uuesti üles kui ka teise kohta ehitatud. Lihtne puitehitis 1848. aastast on toodud lahtivõetud kujul purjekaga Soomest. Kelnase sadamast on kabeli ja surnuaiani mööda raudkiviaedadest ääristatud külateid umbes kolm kilomeetrit.
Teine põhjus, miks just nüüd tuli astuda koguduse rajamiseks otsustavaid samme, oli mõned aastad tagasi sellesama kabeli kuulutamine omanikuta varaks. Saare luterlased on ajast aega olnud kirjas mandri kogudustes, aga otsustaval hetkel leidus 16 vastutustundlikku aktivisti, kes olid valmis koguduse rajamiseks allkirjad andma, et edaspidi juriidilise isikuna oma saare asju paremini korraldada. Pikk protsess sai ametliku käigu. Ühe viimase formaalsusena on kogudusel veel kätte saada pitsat. Blankett sai juba kujundatud ning teele saadetud kiri Viimsi vallale, teemaks koostöö arendamise võimalused kabeli ja kalmistu hooldamisel.
Diakonile on olnud nõu ja jõuga abiks Ida-Harju praost Tanel Ots. Ka pidulikul leerijumalateenistusel Laurentiuse kabelis teeniti kahekesi, kui ristida oli kümnest leeritatavast noorest inimesest seitse ning kaks last. Kabelisse oli udusel hommikupoolikul kogunenud 70 inimese ümber, nii saarlasi kui külalisi.
Saarel eluaset omav Viimsi abivallavanem Haldo Oravas toonitas jumalateenistuse lõpul kiriku kui kultuuripärandi säilitaja rolli – suur osa teavet Prangli eluolu kohta pärineb just kirikueluga seotud dokumentidest.
Ühineda kodukogudusega
Altari kõrvale koos vaimulikega koguduse sünnipäevaõnnitlusi vastu võtma ei saanud hetkel tulla koguduse juhatuse esimees, lahtiste kätega noor ja tegus Taavi Linholm, kelle oli sundinud ukse taha telefonikõne paadist, mille mootor ei tahtnud enam käivituda…
Randvere koguduse poolt tõi tervituse sama koguduse liige Lembit Tammsaar. Pranglil elav Lembit on üks nendest, kes peab plaani vastse kodukogudusega ühineda. Erinevalt teistest põhjaranniku saartest ei sundevakueeritud pranglilasi II maailmasõja ajal, saare püsiasustus pärineb kunagistest rannarootslastest.
Kogukonnas peitub Kalle Rebase hinnangul iidseid elutarkusi, mis võimaldavad üle elada nüüdisinimeste jaoks mõeldamatuid olukordi. Võib-olla saab kodusaar ja selle unikaalne kultuur nüüd taas lähedasemaks neile 50-le, kes on saarel küll elanikena kirjas, aga püsivalt paigal pole. Võib-olla suudab hooliv kogudus veenda saarele jääma noori.
Vastselt koguduse liikmeks õnnistatud Martin Tajur koostas leerikooli õpilasena kogudusele Interneti-kodulehe, pidades võimetekohast koguduse abistamist enesestmõistetavaks. Aadressilt http://www.eelk.ee/prangli/ saab muu hulgas teavet, milline kuupäev täpselt on «iga teine pühapäev», mil Prangli koguduse diakonil Kalle Rebasel on ilmaolude kiuste plaanis Laurentiuse kabelis jumalateenistust pidada.

Piret Riim

Laurentiuse kabel toodi saarele lahtivõetult purjekaga Soomest. Fotod: Piret Riim

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Mi 6:8)