Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Prangli saare oma haldjas

22.12.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

«Mina olen lihtsalt tädi Roosi,» ütleb sulle terekätt pihku pistev ning avala pilguga otsa vaatav vana naine – Prangli koguduse hing tädi Roosi, kodanikunimega Rosie Linholm (84), kes kuulutab jumalasõna, kui vaimulik suurelt maalt kohale ei jõua. Ja seda juba üle 20 aasta.

Prangli, Tallinnale lähim püsiasustusega saar, on olnud Rosie Linholmi koduks sünnist saati. Siit kadakate vahelt ei peibuta teda miski ära ka eluõhtul. Kuigi tütar pealinnast on kutsunud. Siin on ta oma pere loonud ning elutöö teinud. Ent töö pole kaugeltki lõppenud.

Veel kuu jagu päevi tagasi tuli tal aidata pühitsetud mulda kaaskristlane. Sest kuigi suur maa on kiviviske kaugusel, ei jõua sealt alati vaimulik tarvilikeks toimetusteks saarele. Kas on meri tormine, laevatatav pinnas jääkaane all või nurjab tuleku muu põhjus. Näiteks see viimane kord: Pranglit teeniv diakon Kalle Rebane oli raskelt haige.

«Keegi peab ju tegema ja olema,» on Roosi tagasihoidlik oma osalust kiriku teenimises põhjendama. See, et keegi peab jumalasõna kuulutama, on tema meelest nii loomulik asi, et isegi nagu piinlik sel teemal pikalt peatuda.

«Õde oli enne mind, aga jäi raskelt haigeks ega jaksanud kirikus käia,» viib Roosi meid mitmekümne aasta tagusesse aega, mil ta vanema õe mantlipärijaks hakkas ning formaalselt Prangli koguduse jutlustaja ametisse asus. See on armastustöö, mille eest rahas mõõdetavat palka ei maksta.

Saarerahvas kutsub Roosit lugijaks. Traditsiooniliselt on lugija mureks asendada ja abistada vaimulikku kõiges. Roosi ongi seda väljakujunenud «statuuti» täht-tähelt võtnud. Ta on hoidnud kiriku (ametlikus keeles kabeli) uksed lahti, pidanud pühapäevaseid jumalateenistusi, matnud jne.  

«Tööülesandeks» on ta võtnud sellegi, et saarele sõitvale vaimulikule vajadusel öömaja ning kehakinnitust pakub. «Minu majake on kirikule kõige lähemal,» leiab ta taas tagasihoidlikkust demonstreeriva põhjenduse. Igatahes nimetab diakon Rebane, kes saarel teenimist alustas 1991. aastal, Roosit «kasuemaks», kes on teda korterisse võtnud ja tõeliselt emaliku hoolega kohelnud.

Ja kuigi Roosi kaebab ise, et astma matab hinge, luude hõrenemine murrab, häält lauluks pole enam olla ning luud-liikmed teevad valu, ei ole tal oma lugijaametit kellelegi pärandada. Veel peab jaksama. Aga Jumal aitab.

Liina Raudvassar

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)