Esileht » Arvamused » Kolumn »

Praktilisest ja ebapraktilisest

20.09.2006 | | Rubriik: Kolumn

Sattusin suvel ühel
Kreeka väikesaarel nägema kummalist vaatepilti. Väikesesse pühakotta, mis asus
esmapilgul täiesti kättesaamatus kõrguses kusagil kaljurinnakul, seadsid end
ronima kaks keskealist nunna ja vanem, ilmselt vägagi elatanud naine.

Sattusin suvel ühel Kreeka väikesaarel
nägema kummalist vaatepilti. Väikesesse pühakotta, mis asus esmapilgul täiesti
kättesaamatus kõrguses kusagil kaljurinnakul, seadsid end ronima kaks
keskealist nunna ja vanem, ilmselt vägagi elatanud naine.

Üks nunnadest võttis vanamemmel käest kinni
ja nad hakkasid liikuma mööda kitsukest vaevumärgatavat ja hüljatud rada, mida
mööda just hetk tagasi olid päid raputades tagasi pöördunud entusiastlikud
noored, hea matkavarustusega abielupaar. Nad olid loobunud minekust
romantilisse väikesesse kabelisse, kuna kohati tuli ülesliikumiseks kätega
kinni haarata valusalt torkivatest põõsastest. Lisame siia veel üle 35kraadise
kuumuse. Loomulikult tekkis küsimus, miks piinasid kurjad nunnad pensionäri?

Kultuuriuuringute vallas räägitakse ammu
turundusterminitega, on «toode» ja «tarbija», haridusasutusedki tellivad
koolitusi kvaliteedijuhtimisest ja näiteks pedagoogidele võivad juhtuda
loenguid pidama hoopis mõnes transpordifirmas kasvõi ladude ja kullerite ning
pakkidega kogemusi omandanud inimesed. Tundub, et kõik on konverteeritav,
saladused «kliendi» paremaks teenindamiseks, ja muidugi kaudselt alati ka
paremaks organisatsiooni arenguks on justkui universaalsed. Ometi võib olla, et
niimoodi lähenedes tehakse suuri vigu ja ollakse pealtnäha loogilistest
arutlustest ja esitlustehnikast pimestatud. On päevselge, et nunnade pakutud
«toode» oli harukordselt tarbijavaenulik, ei arvestanud sihtrühmaga
(pensionäriga) ja muu seesugusega. Mis pidi seal üleval kalju otsas olema
teisiti, et seda ei saanud asendada all külakirikus leiduvaga?

Lugesin kunagi ühest roosiristlaste
väljaandest huvitavat arutelu, mille põhiseisukohaks oli, et kui valgustus oli
mäss mõistuse eest, siis nüüd peaks toimuma samasuguse suurusega murrang ja
võitlus inimeste tunnete eest. Artiklis väideti, et olulisemad otsused elus
tehakse tegelikult tunnetest lähtuvalt, kuid tunnetel on oma tarkus, nad on
omal kombel mõistuslikud. Tunne on huvitatud omapärasest, tunnetele mõjuvad
kujundid ja sümbolid. Ka EELK  arutleb
praegu sümboolika üle, samadel teemadel. Tõesti, kellelegi võivad tunduda
täiesti mõttetud ja ebapraktilised arutelud näiteks heraldikast, vappide ja
lippude keerukast maailmast, kus tahaks käega lüüa ja öelda, et vahet pole, kas
kujutatud on eeslit või ükssarve… Tõepoolest, oleks ju võinud koputada
nunnadele nii õlale kui ka oimukohale ja juhtida nad siiasamma, paarisaja
meetri kaugusel seisnud külakirikusse.

Mõtlesin sellele situatsioonile veel mitmel
korral hiljemgi, kui sõitsin kurvilistel ja järskudel teedel ning möödusin tee
äärde paigutatud ikoonidest ja pühakujudest. Need tundusid liiklusmärkide
kõrval oma näilises ebapraktilisuses ometi seletamatult vajalikud. Las jääda
kirikule tema saladused, sümbolid ja kujundid, ükskõik kui ebapraktilised need
väljastpoolt vaatajale alguses paistavad. Siis on lootust, et inimestele jäävad
ka nende tunded.

Image
Paavo Matsin

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)