Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Postkristluse sekulaarne humanism 2. osa

06.08.2003 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

(Algus EK nr 29.)
2. artikkel: «Tõotused lunastusest surematuseks või kartus igavesest hukkamõistmisest on illusoorsed ja kahjulikud… ei ole kindlaid tõendeid elu jätkumiseks pärast surma.» 3. artikkel: «Meie väidame, et moraalsete väärtuste allikaks on inimlikud kogemused. Eetika on autonoomne ja olukorrast tulenev ega vaja teoloogilist ega ideoloogilist sanktsiooni.» 4. artikkel: «Mõistus ja intelligentsus on kõige võimsamad vahendid, mis inimene omab, mitte usk ega vaimustus.» 5. artikkel: «Indiviidi inimväärikus on humanismi keskseid väärtusi… Me lükkame tagasi igasugused religioossed, ideoloogilised või moraalsed eeskirjad…» 6. artikkel: «Seksuaalsuhetes me usume, et ortodokssete religioonide ja puritaanse kultuuri talumatu hoiak liialdatult represseerib seksuaalelu. Tuleb tunnustada sünnikontrolli, aborte ja abielu lahutamist…» Ja nii edasi.
Nüüd peaks olema selge, kus asub seksuaalse lodevuse, vabaabielu, abordi seadustamise, jumalasalgamise, relatiivse moraali, homoseksualismi propageerimise, tarbijaühiskonna reklaamimise, narkomaania ja üldise kombelõtvuse allikas. Selleks on sekulaarne humanism.
Esitatust on ilmne, et sekulaarne humanism on loomult ateistlik, naturalistlik ja liberaalne ning propageerib relatiivset moraali.
Darvinismist lähtuva naturalistliku inimese käsitluse kohaselt defineeritakse inimese loomust sarnaselt looma loomusega. See tähendab, et inimese personaalsus funktsioneerib vaid bioloogilise organismina sotsiaalses ja kultuurilises kontekstis. Tunnustatakse vaid nähtavalt eksisteerivat maailma ja kuulutatakse relatiivset moraali, mis eitab Jumalast seatud absoluutseid, inimesele kohustuslikke moraalinorme, nii nagu need kajastuvad dekaloogis ja Jeesuse käsusõnades. Sekulaarne humanism välistab kõrgemad olemistasandid ja inimest Jumalaga siduva vertikaalse dimensiooni.
Sekulaarsest humanismist on kujunenud Lääne tarbimisühiskonna ideoloogia, nii nagu ateistlik ja naturalistlik dialektiline materialism kujundas sotsialistliku ja kommunistliku ühiskonna ideoloogia.
Veelgi enam. Kui meil varem oli tegemist Idast peale tungiva materialistliku ateismiga, siis seoses globaliseerumisega on meil kaasajal tegemist Läänest peale tungiva materialistliku ateismiga, mida esindab sekulaarne humanism. Et viimase sünnikoduks on Ameerika Ühendriigid, siis nähakse humanismi manifestis Karl Marxi kommunistliku manifesti Ameerika versiooni.
Sekulaarse humanismi viljad
Enne sekulaarse humanismi viljade valmimist võis näha tema õilmitsemist juba enne teise manifesti allakirjutamist. Pärast Teist maailmasõda hakkasid prantsuse eksistentsialistid eesotsas nende võtmekuju Jean Paul Sartrega viljelema vabaabielu. Teatavasti elas viimane kokku tuntud prantsuse naiskirjaniku Simone de Beauvoiriga, kelle kirjutatud raamat «Teine sugupool» ilmus eesti keeles 1997. aastal. Ta propageeris ateistlikku eksistentsialismi.
Kui 1968. a noorsoo mairahutused Prantsusmaal lõpule jõudsid, hakkas lõppema ka prantsuse noorte soov ametlikult abielluda. Nüüd on see Euroopas juba «suurmood» ja Eestigi ei jää selles osas maha regioonist, kuhu tahame kuuluda: pooled lapsed sündivat meil vabaabieludest. Liberaalsed ollakse ka homoseksualistide käitumise suhtes.
Mõni aasta tagasi vaieldi Prantsusmaal nn tsiviilsolidaarsuse pakti üle, mis pidi seaduslikult võrdsustama homoseksuaalide ja heteroseksuaalide abielud. Võimalik, et see on juba heaks kiidetud, sest Rootsis võivad homode paarid juba lapsi adopteerida. Ja see kõik sünnib «kristlikus» Euroopas! Ja on «kristlikke» kirikuid, kus selliseid paare «laulatatakse». Kui õppisin viiekümnendate algul Tartu ülikooli arstiteaduskonnas psühhiaatriat, käsitleti homoseksualismi psühhopatoloogilise mõistena kui perverssust.
Sekulaarne humanism on sünnitanud ka sekulariseeruva kiriku. Kõige mõrumad viljad võrsuvadki sekulariseerunud kirikust. Vilja nimeks on mõnel pool Läänes levima hakanud dekadentlik kristlus. Viimane on koostööaldis maailmaga ja püüab talle olla igati meelepärane. Kantseleibürokraatia analoogiks on saanud kirikubürokraatia. Läänele omane kohvikukultus on tunginud kirikusse ja kujundanud uue kirikutüübi – kohvikkiriku, kus pakutakse kirikukohvi.
Või võtame noorte iidoliks kujunenud biitmuusiku Elvis Presley, kellele on püstitatud ausambaid nii Ameerika Ühendriikides kui ka Iisraelis. Üks rabi olla tema kohta öelnud: Presley tegi reaktsioonilise kristluse teadvuse lõhkumiseks rohkem kui terve armee jutlustajaid. Ta teened noorsoo kirikust eemaldamise osas on tõepoolest pretsedenditud.
Osa muusikaga tegelevaid noori, kes on liitunud kirikuga, toovad gospelmuusikat esitades rokkmuusikale omase hõljumise ja kätega viibutamise ka kirikusse. Olen olnud sunnitud Tallinna kõige kõrgema torniga kirikust kolmel korral lahkuma lauljate otse peadpööritava hõljumise ja helivõimenduse tõttu, mis kostis läbi kiriku kivimüüride Tallinna linnaarhiivini.
Kui siia lisame teised kõikvõimalikud kontserdid ja kiriklikud muusikaüritused, mida saadab kirikus kui ainsas Jumala austamise kohas aplaus mängijatele ja lauljatele, siis saamegi varasema meeleparandusliku kiriku sekulariseerunud analoogi – meelelahutusliku kiriku. Selles on meeleparandus – metanoia – asendatud tarbimisühiskonnale iseloomuliku meelelahutusega.
(Järgneb.)
Jüri Raudsepp, emeriitõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)