Esileht » Arvamused » Arvamus »

Porvoo ühisavaldus ei tekkinud tühjale kohale

08.09.2006 | | Rubriik: Arvamus

Millistel asjaoludel sündis või mis tingis nn Porvoo kõneluste alguse?

Toomas Paul Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 8. septembril 1996 ette kandmas Porvoo deklaratsiooni teksti.

Toomas Paul Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 8. septembril 1996 ette kandmas Porvoo deklaratsiooni teksti.

Toomas Paul: Porvoo ühisavaldus on mitme mõjutuse tulemus. Aastatel 1909–1951 toimus rida teoloogilisi kõnelusi anglikaanide ja luterlaste vahel Põhjamaade ja Balti regioonis ning selle tulemusena sõlmiti mitu kokkulepet.

Nende kirikute vaheline side tugevnes ka muude ühisettevõtmiste tõttu: 1929. aastast alates on peetud anglo-skandinaavia teoloogilisi ja 1978. aastast ka pastoraalseid konverentse, millega sajandi lõpukümnendil liitusid Baltikumi luterlased.

Need konverentsid võimaldasid eri kirikute teoloogide ja vaimulike isiklikke kontakte ning soodustasid vastastikust mõistmist. See ei ole ju nii ainult väikeste kirikutega, kel valida väheste usuteadlaste hulgast sobivaid isikuid, vaid ka suurtel kujunevad välja otsekui kutselised parlamentäärid, kes esindavad oma kirikut ning samas vahendavad kokkusaamistel kogetut kodustele. Pidevalt kohtudes kujuneb neist sõpruskond.

Oluline oli ka üldine vaimne kliima. 1970ndate ja 1980ndate aastate kahepoolsed oikumeenilised dialoogid tekitasid maailma tasemel uue eklesioloogiliste arutelude õhkkonna. Eriti tasuks mainida Pullachi (1973), Lima (1982) ja Niagara (1988) dokumente.

Porvoo ühisavaldus ei tekkinud tühjale kohale, vaid oli kõige õnnestunum ning kaugeleminevam kokkulepe usupuhastuse ajal katoliku kirikust välja kasvanud eri konfessioonide vahel.

Millised kirikud alustasid kõnelusi ja kuidas Eesti neisse kaasati?

EELK jaoks ei olnud otsesuhted Inglise kirikuga tundmatud. Juba 1930ndatel aastatel allkirjastasid kirikud pärast teoloogilisi läbirääkimisi lepingu kantsli ja altari osadusest. See sai oluliseks II maailmasõja käigus Eestist põgenenud kristlaste teenimisel Euroopas.

Balti- ning Põhjamaade luterlike kirikutega olid EELK-l traditsiooniliselt head ja lähedased suhted – kahe sõja vahel pühitses Rootsi peapiiskop meie piiskopid, pärast viimast sõda on seda teinud Soome peapiiskop.

Algatus Põhja-Euroopa areaali kirikuid ühendavateks kõnelusteks tuli peapiiskop Robert Runcie’lt (Cantebury) ja peapiiskop Bertil Werkströmilt (Uppsala), kes kutsusid ka siinseid luterlikke kirikuid osalema. EELK reageeris kutsele kohe, olime kohal Rootsis Sigtunas 2.–7. augustini 1989 ja kõigil järgnevatel kohtumistel. Läti esindajad osalesid paaril kohtumisel, Leedu liitus dokumendile allakirjutamisel.

Mida mäletate Porvoo kõneluste algusaegadest ja töörühma kohtumisest Eestis 1990. aasta mais?

Eriti lähedaseks kujunes sõprus Grimsby piiskopi David Tustini ja (hilisema) Ely piiskopi Stephen Sykesiga – mõlemad on jutlustanud minu kodukirikus – ning Durhami praosti John Arnoldiga. Lisaks ühisavalduse teksti ettevalmistamisele osalesin tollal ka anglikaani-luteri teoloogide konverentsi töös Stavangeris (Norras) ja Durhamis (UK), olen jutlustanud Durhami katedraalis ja hiljem valitud Durhami Ülikooli audoktoriks (1996).

Muljeid on palju ja eredaid. Näiteks viibisin peapiiskop Kuno Pajula saatjana ühe kõneluste avavoorust osavõtnu, George Carey intronisatsioonil Canterbury peapiiskopitoolile 19. aprillil 1991.

Aastatel 1989–1992 toimus neli plenaaristungit: lisaks Sigtunas peetule 18.–24. septembrini 1990 West Wickhamis (UK), 21.–27. septembrini 1991 Smidstrup Strandis (Taanis) ja 9.–13. oktoobrini 1992 Järvenpääl (Soomes). Nende vahel toimus kodutöö ning viis korda käis koos väike töörühm (drafting group).

Tallinnas 5.–12. maini 1990 toimunu oli tolle töörühma teine töökoosolek. Kuigi meie Tiit Pädamiga ei kuulunud sellesse rühma, võtsime siinsest istungist osa. Töökoosolekud korraldati erinevates maades, see andis juhtgrupile võimaluse antud kirikuga kohapeal tutvuda. Kohtumise finantseeris alati vastuvõtja kirik, nii oli istung Tallinnas EELK panus kõnelustesse.

Aga kui mõelda lõbusatele seikadele, siis tuleb meelde viimane töökoosolek Järvenpää Seurakuntaopistos. Kui tekst oli valmis, tuli panna pealkiri. Loomulik olnuks «Järvenpää Common Statement», aga inglased olid kui üks mees selle vastu – seda kohanime ei ole võimalik välja öelda.

Ja tõsi see oli, isegi siis, kui nad üritasid etteütlemise järgi korrata, ei kostnud «D˛ervönpee» inglaste suust (kui aus olla, siis ega skandinaavlaste keel paindunud paremini) eriti arusaadavana. Nii tuli leida diplomaatiline lahendus ja võtta nimi lõpujumalateenistuse kiriku järgi.

Mõnes mõttes oli see ka õige, et dokumendile andis nime soomerootslaste diötseesi peakirik, olid ju Soome esindajad piiskop Erik ja Lorenz Grönvik soomerootslased.

Kas Porvoo lepinguga ühinemine oli EELK-le loomulik liitumisprotsess?

Liitumine oli täiesti loomulik ja loogiline, kuna Inglismaa kirikuga oli bilateraalne vastastikuse tunnustamise leping alla kirjutatud juba 1938. aastal. Nüüd laienes see kogu anglikaani kogukonnale. Oluliseks täienduseks oli vaimuliku ameti vastastikune tunnustamine – eesti luterlikud kirikuõpetajad võivad ilma uue ordinatsioonita teenida anglikaani kirikus. See teise konfessiooni ordinatsiooni aktsepteerimine ongi deklaratsiooni kõige märkimisväärsem saavutus.

Lepingu ehk ühisavalduse teksti valmistati ette paar-kolm aastat. Kas tekstis on midagi sellist, mida pakkus Eesti?

Kiriku õpetust kokku võtvat usutunnistust (ld credo) nimetatakse kreeka keeles symbolon, mis etümoloogiliselt tähendab «kokku heidetud/pandud» (kr syn+ballo). Legendi järgi valmis apostlik usutunnistus nõnda, et iga apostel lausus ühe lause ja sellest sündis Kiriku usutunnistus. Tegelikult muidugi ühisavaldused niimoodi ei valmi, vaid alati on õpetlased, kes teksti eelnevalt sõnastavad, mille siis piiskopid ja metropoliidid mõnel oikumeenilisel (kr oikumene tähendab algselt «üleilmne»!) kontsiilil heaks kiidavad resp millele nad pidulikult alla kirjutavad.

Porvoo ühisavalduse koostamise käigus pidid iga osavõtva kiriku esindajad lisaks kõneluste käigus sõna võtmisele ja arvamuste avaldamisele esitama kirjalikult ülevaate oma kiriku struktuurist, vaimulikest ametitest, konfirmatsioonist jms. Õiendid koostas Tiit Pädam ja need on trükitud raamatus Together in Mission and Ministry. The Porvoo CommonStatement with Essays on Church and Ministry in Northern Europe (1993). Meie seisukohti arvestati preambulas Euroopa poliitilist situatsiooni iseloomustades.

Dokumendi lõpetamise 10. aastapäeva mälestuseks peetud kokkusaamisel Porvoos 2002. aastal, kuhu ka kõik veteranid kutsuti, tsiteeris mu üllatuseks piiskop Erik Vikström oma sõnavõtus üht mu toonast kriitilist repliiki.

Kõneluste eestvedajateks olid Inglise, Iiri, Šoti ja Walesi anglikaanide ning Skandinaavia luterlike kirikute tugevad teoloogid, osa neist varasemate kõneluste kogemusega. Üheks juhtfiguuriks oli norralane Ola Tjörhom, kes 2002. aastal toimetas trükki paksu raamatu Apostolicity and Unity. Essays on the Porvoo Commom Statement (XX + 271 lk). Taheti teha äärmiselt läbimõeldud ja mitmekihiline tekst, seetõttu lihvitigi seda nagu kroonijuveeli mitu aastat.

Lõpus oodati kirikutelt pika ühisavalduse ühe osa, nn deklaratsiooni heakskiitu. Pärast Õpetajate Konverentsi positiivset hinnangut kiitis EELK  Kirikukogu deklaratsiooni 19. aprillil 1994 heaks, millele järgnes pidulik allakirjutamine 8. septembril 1996 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus.

Taani ja Läti luterlikud kirikud – kumbki täiesti vastandlikel põhjustel – ei ole deklaratsiooni ratifitseerinud. Mis näitab taas, et see ei sisalda üldisi ja trafaretseid lauseid, mis kõigile pikemata kõlbavad, vaid on konkreetse sisuga dokument, käsitledes kiriku müsteeriumi ja eesmärki ning piiskopiametit kiriku apostellikkuse teenistuses.

Mida andis teile osalemine Porvoo dokumendi koostamisel?

Võin olla tänulik, et teatud perioodil oma elus olen võinud intensiivselt tegutseda kahe rahvusvahelise ekspertkomisjoni koosseisus. Õpetlikud olid ka Euroopa Kirikute Konverentsi täiskogud Stirlingis (UK) ja Baselis (Šveits), aga tõelist kasu mulle endale on andnud kaasatöötamine eriteadlaste rühmades konkreetsete teemade kallal.

1985. aastal määras Luterlik Maailmaliit mind oma esindajate hulka luterlaste ja õigeusklike ühiskomisjoni (Lutheran-Orthodox Joint Commission), kus töötasin kaasa kolmes järgnevas koosvutatust annab hea ülevaate Risto Saarineni monograafia Faith and Holiness. Lutheran-Orthodox Dialogue 1959–1994 (1997).

Diskussioonid õigeusklikega ja anglikaanidega olid väga eripalgelised. Üks näitas erinevuste sügavust, teine konfessioonidevaheliste kõneluste positiivsete tulemuste võimalikkust. Aga kokkuvõttes on nad aidanud mul pääseda nn punkrikristlase mentaliteedist, kes peab meeleheitlikult kaitsma vaenuliku välisilma eest oma kaevikut ja positsiooni.

Milliseks hindate 1996. aastal Trondheimis, Londonis ja Tallinnas alla kirjutatud Porvoo ühisavalduse tulemit reaalses kirikuelus täna, 10 aastat hiljem?

Jään põhjalikuma vastuse võlgu. Minu osa lõppes kirikupeade allakirjutamisel assisteerimisega Tallinnas, rakendus- ja jätkuprotsessil on EELK-d esindanud juba uued mehed.

Arvan, et see, mis oli võimalik tosina aasta eest, oleks praegu palju raskem saavutada. Praegu on akuutsed teistsugused probleemid.

Mu esimene kokkupuude rahvusvahelise teoloogide seltskonnaga oli 1963. aastal Luterliku Maailmaliidu plenaaristungil Helsingis, kus käsitleti õigeksmõistuõpetust. Targad, valged, vanad mehed tegid tõsist dogmaatikat. Töörühmades tehakse seda muidugi edasi – selle tulemus on kakatoliiklaste ja luterlaste vana tüliküsimust klaariv «Ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest», mis kirjutati alla 31. oktoobril 1999 Augsburgis. Aga huvide raskuspunkt on nihkunud «elulistele» aladele.

Praegu on suurte kongresside delegaatidel ilmikute, rassi-, soo- ja vanusekvoodid. Elu on tasapisi, aga sügavuti muutunud. Õpetuslike küsimuste asemele astus esmalt rahuvõitlus, siis inimõigused, sotsiaalne ebavõrdsus jms. Seda võib näha ka teemadest, millega tegeleb Eesti Kirikute Nõukogu – need on põhiliselt allpool vööd (abort, aids, omasooiharus, pornograafia, prostitutsioon jne).

Maailm ei jää samaks, vaid teiseneb. Mingil ajahetkel saavutatud konsensus õpetuslikes või kirikuõiguslikes küsimustes ei taga veel püsivat ühtmeelt. Viimase kümne aasta jooksul on anglikaani kirikut seesmiselt raputanud aktiivset seksuaalsuhet harrastavate homode aktsepteerimine preestrite ja piiskoppidena.

Arvata võib, et anglikaane ootab ees suur lõhenemine. Samalaadne polariseerumine toimub luterlaste hulgas. EELK jaoks viskas üle Rootsi luterliku kiriku otsus laulatada homopaare, nii et meie peapiiskop keeldub protestiks minemast uue Rootsi peapiiskopi Anders Wejrydi ametisseseadmisele tänavu septembris.

Võib öelda nii, et kuigi Porvoo ühisavaldus kehtib ametlikult edasi ja selle nähtav märk on igapühapäevased eestpalved osaduskonna kirikute ja kirikupeade eest, ei kehti ta enam üleskutsena «osa võtta käte pealepanemisest piiskoppide ordineerimisel märgina kiriku ühtsusest ja järjepidevusest» (Porvoo Deklaratsioon, A. b.(vi)).

Küsis

Sirje Semm

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)