Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Porvoo kirikuosadus – 25 + 1 aastat

11.01.2023 | | Rubriik: Kirikuelu


11.–13. oktoobrini 2022. aastal kohtusid Briti saarte, Põhjamaade, Baltimaade ja Pürenee poolsaare anglikaani ja luteri kirikute juhid ja esindajad, et tähistada 25 aasta möödumist omavahelise altari- ja kantsliosaduse sõlmimisest Porvoo lepinguga. Tampere koguduste ühendus.

Euroopa anglikaani kirikute ja Põhja-Euroopa ning Balti luterlike kirikute vahelise Porvoo kirikuosaduse ajalugu ulatub kaugemale selle pidulikust sõlmimisest 1996. aasta sügisel, millest 2021. aastal möödus 25 aastat ja mida tähistati pandeemia tõttu osaliselt järele 2022. aastal.

Osaduse algus

Porvoo osaduskonna nagu ka kõigi teiste omavahel lahutatud kristlaskonna osade oikumeeniliste lepete kaudu taastatud kirikuosaduse kaugemaks alguseks oli muidugi kaasaegse oikumeenilise liikumise teke 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Reformatsiooni käigus tekkinud kirikutel oli tihtilugu kergem omavahelisi kontakte alustada ja õpetuslikke arusaamu selgitada. 1909. aastal loodi Rootsi (luterliku) ja Inglismaa (anglikaani) kirikute vaheline komisjon, mille töökokkuvõte sai kirikute heakskiidu 1920. aastate alguseks. Enne II maailmasõda sõlmisid ka Soome, Eesti ja Läti luterlikud kirikud armulauaosaduse leppe Inglismaa kirikuga. Baltikum oli pärast sõda Nõukogude okupatsiooni tõttu ära lõigatud, kuid Norra, Taani ja Islandi luterlike kirikute poolt toimus lähenemine dialoogile anglikaanidega 1950. aastatest alates.

Ring laienes siis, kui toimusid poliitilised muudatused ja 1989. aastal algas Inglismaa kiriku ning Põhjala ja Balti (Leedu küll pisut hiljem) luterlike kirikute vaheline dialoog põhjalikuma osaduse ja kiriku nähtava või täieliku ühtsuse loomiseks. Inglismaa kirik kutsus sellesse dialoogi kaasa ka teised Briti saarte anglikaani kirikud Šotimaal, Walesis ja Iirimaal.

See dialoog päädis 1992. aasta oktoobris Soomes Järvenpääl toimunud töörühma koosolekul ühisavalduse vastuvõtmisega. Porvoos oli toimunud pühapäevane ühine armulauateenistus ja selle linna järgi sai kirikuosadus oma nime. Võib-olla seetõttu, et Järvenpää kirikuosadus oleks foneetiliselt enamiku osaliste jaoks keeruliseks osutunud.

Kirikutesisene arutelu ja ühisavalduse ratifitseerimine kirikukogude tasandil võttis aega ja pidulikud allakirjutamise jumalateenistused toimusid alles 1. septembril 1996 Trondheimis (Põhjala regioon), 8. septembril 1996 Tallinnas (Baltikum) ja 28. novembril 1996 Londonis (Briti saared).

Hiljem liitusid osaduskonnaga veel Hispaania ja Portugali anglikaanid ning Suurbritannia ja Välis-Läti luterlased. Alul vaatlejateks jäänud Taani ja Läti luterlikest kirikutest sai esimene viimaks (2010. a) täisliikmeks.

Osaduse sisu

Porvoo deklaratsioonis, mis on kokkuvõtlik osa kogu Porvoo ühisavalduse pikemast tekstist, määratletakse liikmeskirikute osadust kui kohustumist „jagama ühist elu töös/misjonis ja teenimises, palvetama üksteise eest ja üheskoos ning jagama võimalusi ja vahendeid“ (B i). Osalevad kirikud on iseseisvad luterlikud ja anglikaani kirikud, mis pole ühendatud uueks superkirikuks ega oma tsentraalset juhtimist, kuid nende vahel sõlmitud osadus on siiski teatud mõttes siduv.

Osaduse sõlminud kirikud tunnistavad üksteist kui Kirikut täies mõttes ja on valmis üksteise liikmeid vastu võtma ja teenima. Deklaratsioonis öeldakse: „Me tunnistame üksteise kirikuid kui kirikuid, mis kuuluvad Jeesuse Kristuse Ühte Pühasse Katoliiklikku ja Apostlikku Kirikusse ning mis osalevad kogu Jumala rahva apostlikus töös“ (A i).

Mõlema kirikliku traditsiooni jaoks kesksel moel hõlmab ühismeel esiteks Jumala Sõna kuulutamist ja teiseks sakramentide tunnustamist: „Me tunnistame, et kõigis meie kirikutes jutlustatakse autentselt Jumala Sõna ning toimetatakse õigesti ristimise ja armulaua sakramente“ (A ii).

Kolmandaks on vanakiriklikud usutunnistused esil usu reegli ja kokkuvõtte tähenduses: „Me tunnistame, et kõik meie kirikud jagavad apostliku usu ühist tunnistust“ (A iii).

Neljandaks tunnustatakse üksteise ordineeritud ametit, eriti aga piiskopiametit kirikuühtsuse olulise märgina ja vahendina: „(iv) me tunnistame, et meie ordineeritud vaimulikud ametid on antud Jumala poolt kui tema armu vahendid ning et neil on mitte ainult Vaimu seesmine kutsumus, vaid ka Kristuse volitused läbi kiriku, tema ihu; (v) me tunnistame, et kõikides meie kirikutes on olemas ja toimib isikuline, kollegiaalne ja ühiskondlik ülevaatamine (episcope) erinevates vormides ning järjepidevuses apostliku elu, ülesande ja ametiga; (vi) me tunnistame, et kõik meie kirikud hindavad ja säilitavad piiskopiametit kui nähtavat märki, mis väljendab ja teenib kiriku ühtsust ning järjepidevust apostlikus elus, missioonis ja ametis“.

Porvoo kirikuosaduse toimimiseks käivad koos liikmeskirikute kirikupead nelja aasta tagant, laiem hulk kirikujuhte samuti nelja-aastase intervalliga ning kontaktgrupp igal aastal. Osadus avaldub vastastikusele liikmete teenimisele ja vaimulike vahetusele lisaks paljudes valdkondades, eriti teoloogiliste konverentside, noorte ja diakooniaalaste kohtumiste ning sõpruskoguduste kaudu.

Porvoo ühisavalduses leitav vaimuliku ameti ja eriti piiskopiameti tõlgendus on tugevalt mõjutanud meie kiriku enesemõistmist põhikirja ja kirikuseadustiku ning liturgiatekstide kujundamisel. Viimased on aga põhjustanud ka teravaid väitlusi. Lisaks sellele on Porvoo ühisavalduses kajastamata teemad, esmalt inimese soolisuse ja homoseksuaalsuse näol, põhjustanud suisa lõhesid, mis jooksevad mitte ainult kirikute vahel, vaid ka läbi kirikute Porvoo osaduskonnaski.

Osaduse aastapäev

Porvoo osaduskonna kirikupeade kohtumine toimus Soomes Tamperes (pandeemia tõttu) aasta hiljem kui plaanitud ja viis aastat pärast eelmist kohtumist 2017. a. Kuigi aasta hiljem, jäi koosoleku peamise teemana esile kirikuosaduse 25. aastapäev, õieti osaduskonna üle reflekteerimine selle valguses. Kohal olid pea kõigi liikmeskirikute esindajad – kas siis kirikupeade või nende asendajate tasemel.

Kohtumine algas 11. oktoobri õhtul ühise jumalateenistusega Tampere toomkirikus, mida juhatas kohalik piiskop, ühtlasi Porvoo kirikuosaduse kontaktgrupi luterlik kaasesimees Matti Repo ja millel jutlustas kontaktgrupi anglikaani kaasesimees peapiiskop Michael Jackson.

Peamine koosolekupäev 12. oktoober jagunes kolmeks istungisessiooniks Tampere koguduste liidu ruumes, külaskäiguks immigrante toetavasse keskusesse Tampere Kaleva kiriku juures, linnavalitsuse vastuvõtuks Tampere ajaloolises raekojas ja Tampere koguduste liidu korraldatud õhtusöögiks.

Istungisessioonidest päevakorra järgi esimene käsitles Porvoo osaduskonna 25. aastapäeva tähe all portreed osadusest, mida visandasid ettekanded dr Mary Tannerilt Inglismaa Kirikust (täiendatud piiskop Christopher Hilli poolt) ja õp dr Tiit Pädamilt EELKst. Mõlemad olid Porvoo ühisavalduse välja töötanud töörühma liikmed. Teine sessioon visandas ühtsuse (või sellele püüdlemise) teemat, käsitledes eriti ka rahvakirikute rolli Euroopas praegustes kriisides, aga ka üldise sekulariseerumise ajastul. Ettekandjateks olid Yorki peapiiskop Stephen Cottrell (Inglismaa Kirik) ja Norra Kiriku juhtiv piiskop Olav Fykse Tveit.

Kolmandas plokis haavatavusest ja lootuse märkidest, seega ka kirikust pandeemiale järgneval ajal kõnelesid Rootsi Kiriku (emeriteeruv) peapiiskop Antje Jackelen ning Lusitaania (Portugali anglikaani) Kiriku piiskop Jorge Pina Cabral. Kõigile ettekannetele järgnes mõistagi elav diskussioon.

13. oktoobri hommikul peeti lõpujumalateenistus Tampere Vanas kirikus (Vanha kirkko), mida juhatas Soome anglikaanikoguduste juhtiv preester Tuomas Mäkipää koos anglikaanidest ja luterlastest kolleegidega, kes teevad selles kirikus ingliskeelset, seejuures ka mitmekülgset diakoonilist tööd. Jumalateenistuse järel sõnastati lõpuni eelmisel päeval alustatud ja kohtumise sisu kirjeldav lõppkommünikee, mille oluliseks lisaks sai ka kiri Moskva patriarhile Kirillile. Viimases väljendatakse õõvastust Vene armee tegevuse üle Ukrainas ja taotletakse patriarhilt „teha oma parim, veenmaks Venemaa presidenti viivitamatult rünnakuid peatama ja sõda lõpetama“.

Porvoo kirikuosaduse kontaktgrupi koosolek toimus Tampere koguduste liidu ruumes 11. oktoobri hommikupoolikul. Kõne all oli ettevalmistus algavaks kirikupeade kohtumiseks ning suure osa ajast võttis ülevaadete andmine liikmeskirikute elust ja tegevusest nii koroonapandeemia lõpu kui ka sõja- ja energiakriiside tingimustes. Raportid kajastasid loomulikult ka kõiki teisi tähtsamaid tahkusid kirikute teenimisest, nagu oikumeenilise (ka interreligioosse), jumalateenistusliku, diakoonilise (sh sotsiaaleetilise ja keskkonnaalase) ja misjonitegevuse korraldamine kriiside jätkudes.

Oluline teema, mis lähiaastatel ilmselt enam tähelepanu pälvib, oli esil märksõna transitivity (siinkohal peamiselt vastastikune tunnustus) all. Porvoo osaduskond on üks kolmest anglikaanide ja luterlaste vaheliste lepingute alusel tegutsevast kirikuosadusest nn põhjapoolses maailmas. Ülejäänud kaks osadust on sõlmitud USA episkopaalide ja luterlaste ning Kanada anglikaanide ja luterlaste vahel. Põhja-Ameerika kontekstis toimub areng kahe sealse kirikuosaduse sidumiseks vastastikuse vaimuliku ameti tunnustamise kaudu. Küsimuseks on, kas tunnustamine võiks toimuda ka transatlantiliselt, Põhja-Ameerika kirikute ameti tunnustamise läbi Porvoo kirikute poolt.

Tauno Teder,

Porvoo kirikuosaduse kontaktgrupi liige

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)