Esileht » Arvamused » Kolumn »

Poolt, vastu, erapooletu …?

27.02.2013 | | Rubriik: Kolumn

Möödunud nädalal lootsin endamisi, et pääsen kommentaaridest teemal «EELK vaimulikud ja vabamüürlus» – eelkõige seetõttu, et ma pole vabamüürlusega tuttav ei teoreetiliselt ega praktiliselt ning eluaastate lisandudes olen õppinud vältima resoluutseid ja üldistavaid hinnanguid inimestele ja olukordadele, mille kohta mul napib informatsiooni. Ent võta näpust! Ei möödunud ükski leeritund, piiblitund ega aastapäevapidustus, kus keegi poleks küsinud kiriku ja minu enda arvamust Tallinna praosti kuulumise kohta vabamüürlaste ridadesse.
Kuna teadsin Jaan Tammsalu kuuluvusest nimetatud organisatsiooni juba mõnda aega, siis ei rabanud Meie Kiriku uudislugu mind ühes ega teises mõttes. Küll aga tuletas järgnenud reaktsioonide tulv meelde kahe aasta taguseid kirgi seoses Andrus Veerpalu dopingusüüdistusega.
Nagu toona, nii on ka praeguse «paljastuse» tulemuseks mitmete «fännide» – koguduseliikmete, Pereraadio kuulajate ja vaimulike mõtiskluste lugejate pettumus. «Piltlikult öeldes olen praegu näost sama hall kui Lembitu Kuuse Andrus Veerpalu dopinguskandaali esimesel pressikonverentsil. Aga me kõik armastame sporti,» tõdes üks EELK liige Facebookis.
Täpselt sama moodi nagu Andruse puhul on ka Jaani pooldajad väljendanud oma sümpaatiat tungivamalt kui kunagi varem. «Ma ei tea meie luterliku kiriku vaimulike seas ühtegi teist, kel oleks nii selgekujuline and inimesi koguduse ja Kristuse juurde kutsuda, kui seda on Jaanil,» väidab üks ametiõde. Ja teine sekundeerib: «Minu pärast ole või kuukummardaja – aktsepteerin Sinu valikuid ja julgust seda välja öelda.» Emotsioonid on laes ja nunnumeeter põhjas.
Isiklikult kuulun Jaani toetajate ja pooldajate hulka, kuigi ma pole sel teemal ei Facebookis ega Delfis ühtki kommentaari kirjutanud. Tammsalu näol on tegemist võimeka ja pühendunud vaimulikuga, kelle südamega tehtavat tööd, kaastöölistest hoolimist ja isiklikku sarmi olen võinud kogeda mitmel puhul ja mitmes valdkonnas. Ning arvan – olgu ka see välja öeldud –, et Tammsalu oleks vägagi tõsiseltvõetav peapiiskopikandidaat.
Kuid siiski ootan antud juhtumi käsitlemisel kahte asja. Esiteks, lisaks emotsionaal­setele lahvatustele kainet ja ratsionaalset diskussiooni vabamüürluse ja kristluse kokkusobivuse või -sobimatuse kohta. See, et Tammsalu on hea mees ja tema süda õigel kohal, on küll sulatõsi, kuid ei kõrvalda iseenesest veel küsimärke, mis on paljudel inimestel tekkinud EELK ühe väljapaistvaima vaimuliku ning pealinna praosti vabamüürliku kuuluvuse kohta.
Need küsijad pole sugugi üksnes «anonüümsed süljepritsijad Delfi peldikuseinal» või kitsarinnalised fundamentalistid, vaid nende hulgas on haritud koguduseliikmeid ja vaimulikke, kelle isiklik sümpaatia praost Tammsalu vastu on väljaspool kahtlust. Nende küsimuste ignoreerimine või nimetamine nõiajahiks on pehmelt öeldes ebaadekvaatne ja lugupidamatu.
Nädalapäevad tagasi meenutas Viljandi maavanema poolt vaimulikele korraldatud koolitusel meediaekspert Ivo Rull, et demokraatlikus ühiskonnas on meedia ja üldsuse huvi avaliku elu tegelaste, sh vaimulike eraelu vastu igati õigustatud ja ootuspärane.
Ning kui tegemist on organisatsiooniga, mille kohta lisaks legendidele tuuakse ka teaduslikes uurimustes täiesti vastukäivat teavet, kusjuures kõrvalseisjal puudub igasugune võimalus faktide kontrollimiseks, on tõlgendused ja väärtõlgendused paratamatud. Mida aga enam-vähem kindlalt eeldada võib, on vabamüürluse deistlik-sünkretistlik ideoloogiline taust, mis loomulikult ei välista kristlust kui üht komponenti selles, kuid jätab siiski õhku mõned olulised küsimused, kui tegemist on kristlase, vaimuliku või kirikujuhiga.
Mul on hea meel, et ametivend Jaan on asunud tänase Eesti Kiriku veergudel neile küsimustele vastama.
Teiseks ootan koos Urmas Nageli ja paljude teistega EELK karjaste ehk siis piiskoppide seisukohta. Mina astusin poolteist aastat tagasi Isamaa ja Res Publica Liidu liikmeks. Kuna ma pole selle kohta ei koguduses ega kirikus ametlikku avaldust teinud, siis pole välistatud, et mõni koguduseliige on praegu neid ridu lugedes minus ja EELKs pettunud. Kuigi ma ei taju oma erakondliku kuuluvuse puhul mingisugust ametialast ega isiksuslikku lõhestatust, oleksin ometigi valmis sellest loobuma, kui meie kirik tervikuna otsustaks, et vaimulikel oleks sündsam poliitiliste erakondade tegevusest hoiduda.
Meid on vähe – eestlastena, kristlastena, vaimulikena. Ohtlikult vähe. Me lihtsalt ei tohi omavahel tülli minna ja lasta endid üksteise vastu välja mängida. Kui tabavalt ütles äsja aasta vaimulikuks valitud Lea Jants-Ylönen: «Oluline ei ole mitte võidelda nendega, kes on meie vastu, vaid olla nendega, kes on meie poolt.»

 

 

 

 

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)