Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Poolikult otsustada pole võimalik

19.03.2003 | | Rubriik: Jutlus

Lk 9:57–62
Jeesus on teel Jeruusalemma poole; galilealastest jüngrid arvavad ikka, et Ta on teel võimu ja kõige sellega kaasneva poole. Sõnum Jeesusest levib ja tekitab kuulujutte. Nagu ikka sellistel puhkudel, tekib Jeesuse ümber inimesi, kes ei tea täpselt, mida nad tahavad, kellel ei ole Jeesuse olemusest ja ülesandest selget ettekujutust, kes on pigem vaimsed seiklejad.
Murdelisel ajastul, mil nõukogude võim lagunes ja kokku varises ning Eesti Vabariik oma esimesi samme tegi, oli noorte hulgas päris palju neid, kes ühest kirikust teise jooksid, kes kõiki võimalikke religioone proovisid ja ikka midagi paremat otsisid.
Osa nendest sai endale juhendaja, kellel oli kannatust nendega vaeva näha, paljud läksid tagasi ilmalikku ellu, aga osa on siiani sisemiselt rahutud ega mõista, et nende kohta käib Augustinuse palvetatud palve: «Rahutu on minu süda, kuni ta rahu leiab Sinus, Issand!»
Oli kunagi juttu ühe kloostri ülemaga, kuhu tollal oli suur tung. Ühtedele tulijatele ütles kloostriülem: «Mine, ela ilmalikus elus ristiinimesena ja ära enam kunagi tule tagasi.» Teistele ütles: «Saa ilmalikus elus küpseks ja tule tagasi viie või kümne aasta pärast.» Kolmandatele aga ütles: «Selle kloostri väravast Sa enam ei välju, siin on Sinu juhendaja, valmistu Jumala ees tõotust andma.» Evangelist Luuka kirjeldatud tüüpkujusid leidub ka tänapäeval, ja mitte vähe.
Kõigepealt kohtame ühte suurelist inimest, kes enesekindlalt väidab end Jeesust järgivat, kuhu ta iganes ei lähe. Veendumuses, et Jeesus läheb võimu juurde ja küllap sellest võimust midagi ka talle pudeneb, on lihtne sellist väidet esitada. Kuid juhul, kui Jeesus tõesti oleks võtnud oma kätesse ilmaliku võimu, oleks igapäevane töö ja tohutud probleemid alles alanud.
Sel inimesel pole vähimatki arusaama sellest, mida endast kujutab argipäev, või ta arvab, et Jeesuse juures on kõik vaid pidupäev või lust ja lillepidu. Jeesus jahutab tema vaimustust, öeldes: «Rebastel on augud ja taeva lindudel on pesad, aga inimese Pojal ei ole aset, kuhu ta oma pea paneks!» Julgen arvata, et küllap on tegemist ärahellitatud noore inimesega, kes on kõike kergelt saanud ja kellel selles elus pole siiani olnud vaja eriliselt vaeva näha ega töödki teha – kõik on tulnud nagu iseenesest. Tõenäoliselt saab ta nüüd aru, et koos Jeesusega ootavad ees katsumused ja loobumised, ja pole üldse kindel, millal ja kas üldse oodatud au ja kuulsus tulevad – igatahes rohkem me temast enam ei kuule.
Selliseid ärahellitatuid noori kohtame kõikidel ajastutel, mõnest saab läbi katsumuste asja, mõni aga jääbki elu lõpuni kaebama, kuidas kõik talle liiga teevad. Kes saab oma arust vähe palka või on pension liige pisike, kelle jaoks on hinnad ja kommunaalteenused liiga kõrged, kellega ei taha endised sõbrad ja tuttavad enam suhelda, nagu Oskar Luts oma tuntud aabitsaloos «Paha siga, mitu viga» ütleb: «Kus ma’s võin süüa, kui ohakad torkavad… Kärss on kärnas, ei saa… Maa on külmetanud, ikka ei saa.»
Teise tüüpkujuga on vastupidi – Jeesus ütleb talle: «Järgi mind!» Aga sel polnud julgust ega uljust, kuigi Jeesus nägi, et temast võiks asja saada, ja vabandus oli kohe võtta: «Issand, luba mind enne minna ja oma isa maha matta!» Kui isa oleks surnud, võiks seda arvestatavaks põhjuseks lugeda, kuid isa pole veel surnud ja keegi ei tea, millal ta surmatund saabub. Muidu poleks ta Jeesuse juures.
Selle hetkeni võib minna veel aastaid ja tegemist on puhtal kujul ettekäändega. Kuigi Jeesus talle ütleb: «Lase surnuid oma surnud matta, sina aga mine ja kuuluta Jumala riiki,» pole meil ühtegi veenvat viidet, et ta oleks läinud ja kuulutanud.
Kolmas tüüpkuju väljendaks nagu selgelt oma tahtmist Jeesuse järel käia, kuid temalgi on üks väikene aga – ta palub ajapikendust, olgu või nii lühikest nagu on jumalagajätt kodakondsetega. Tänapäevase mõttelaadi kohaselt on see lühike, kuid korralik hüvastijätt võis Jeesuse ajal kesta päevi.
Eks ajapikenduse ja agadega nii Jeesuse ajal kui ka tänapäeval, kui võime leida veel sadu ja tuhandeid erinevaid ettekäändeid, õigustusi ja põhjendusi, on täpselt nii, nagu Jeesus ütleb: «Ükski, kes paneb oma käe adra külge ja vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile.»
Jeesuse järel käimine, usk, lootus igavesele elule on sellised suurused, kus kõhklemine pole võimalik. Pole võimalik ka poolikult otsustada, pole võimalik teenida kahte isandat, mis kujul see ka ei sünniks, pole võimalik liberaalselt arvestada teiste inimeste arvamisega ja ühiskondlike seisukohtadega. Jeesuse järel käimine tähendab enda absoluutset panustamist, panustamist, mis viib vajadusel ristisurma koos Jeesusega, mis kujul see ka ei sünniks.
Tulemuseks on ülestõusmine koos Jeesusega, kirgas elu igavikus. Küllap on selle tulemuseks veel palju muud, mida tohime juba selles elus kogeda. Aamen.
Peeter Kaldur, Jõhvi koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)